Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/05/2053233t1h5f14.jpg)
Homme on Saku Suurhallis Deep Purplei kontsert. Sestap vastab Postimehe küsimustele bändi pesamunast kitarrist Steve Morse.
Milline on kõige sagedamini esitatav küsimus, millele te enam vastata ei tahaks?
Hmm... Peab mõtlema. Ilmselt: «Millal te tagasi tulete?» Sellele pole võimalik vastata, sest meil pole sellest aimugi. Meil pole selle üle mingit kontrolli.
Kui suurele publikule DP tänapäeval tavaliselt esineb?
Bändil läheb jätkuvalt hästi, kuigi ajad on sellised, et meil ei peaks hästi minema. Müük on edukas. Nii et... tavaliselt esineme turneel viie- kuni kümnetuhandesele publikule. Festivalidel on publik arvukam.
Deep Purplei maine põhineb suuresti bändi varajasel loomingul. Kas Deep Purple on täna sama bänd, mis muiste?
Hea küsimus. Mind ei häiri see, et bändi klassikaline periood oli kuuekümnendate lõpus, seitsmekümnendate alguses ning et sellest ajast pärinevad suured hitid. Isegi kui ma 30 aastat bändis oleksin, jääb klassikaliseks perioodiks ikkagi just see.
Aga teisest küljest... me suurendame jätkuvalt oma publikut ja oleme viimase 12 aasta jooksul hulgaliselt uusi sõpru leidnud.
Arvan, et bänd «toimib» noorte jaoks väga hästi ja nad tulevad seda vaatama peaaegu nagu alternatiivmuusika alternatiivmuusikat.
Teie teismeliseeas oli Deep Purple juba kõva nimi. Kas unistasite sellest, et olete kunagi selle bändi liige?
Noorukina mitte, aga kui «Hush» Ameerikas ilmus, mängisin ma seda oma bändiga. See tundub tagasivaates iroonilisena. Ma üritan neid ikka veel seda kontsertidel mängima saada.
Millised on teie omavahelised suhted ja kuidas on bänd teie ajal muutunud?
Mul on bändiga suurepärased suhted, mis on ka põhjuseks, miks ma senini bändis olen. Mis puutub bändiliikmete omavahelisse keemiasse, siis siin on tegemist peaaegu hea õnne või saatusega.
Meie tegime enne esimest kontserti vaid korra proovi, kuid pärast paaritunnist kokkumängu teadsime, et sündis midagi erilist.
Ja see on väga harukordne ning meil tõesti vedas, et nii läks. Praegune seis on tegelikult üsna sarnane ajaga, mil ma bändiga liitusin.
Kas teadsite, et liitute bändiga pikaks ajaks?
Ei. Õigupoolest arvasin, et see kestab neli päeva. See oli aeg, milles olime kokku leppinud.
Millised on teie suhted Ritchie Blackmoreiga? Olete DP-s ainus liige, kes pole koos temaga töötanud.
Peab paika ma pole temaga isegi kohtunud. Avastasin, et ta käitus minuga väga suuremeelselt. Tal olid kõik võimalused mind ajakirjanduse abil hävitada, kuid ta ei teinud seda.
Paljud endised bändiliikmed kasutaksid iga võimalust rääkida sellest, kui mannetu on bänd pärast nende lahkumist. Tema seda ei teinud. Vastupidi, ta olevat kuuldavasti mulle tunnustust avaldanud.
Ma tunnen rahulolu ning veedan igal õhtul hulga aega, püüdes mängida tema kirjutatud muusikat nii hästi, kui suudan.
Kuidas iseloomustaksite värsket albumit «Rapture of the Deep», võrreldes mõne varasema plaadiga?
Minu meelest on see uus album üks paremaid. Me oleme muusika kirjutamises õigupoolest suure ringi teinud. See viimane album on just selline saanud see on pigem nagu «Purpendicular». See viitab möödunule, «Machine Headi» ajajärgu suunas, kuid selles on mõndagi uut ja see valmis väga loomulikul teel.
Milline oleks küsimus, millele tahaksite meelsasti vastata, kuid mida teile kunagi ei esitata?
Mulle meeldib, kui mul palutakse noortele muusikutele nõu anda pean seda mingil määral enda ülesandeks. Sellistel puhkudel soovitan ma alati mängida sellist muusikat, mida armastad ja tunnetad. Maailmas on piisavalt muusikuid, kes mängivad tundetut muusikat meil pole neid juurde vaja. Muusikuna on su kohus pakkuda publikule midagi erilist ära lase sel kaotsi minna!
Ja mõistagi: tee kõvasti tööd ning pea meeles, et need, kes töötavad vaid kaheksa või kümme tundi päevas, pole muusikud eneseväljenduse nimel tuleb rohkem vaeva näha.
Deep Purple Saku Suurhallis
2. veebruaril