Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/11/29/11613278t1h2077.jpg)
Maaja Vadi kirjutab sellest, et enne Eesti Rahva Muuseumi hoone ehitamist tuleb läbi vaielda, mida see meile üldse tähendab ning kas ja milliseid rahvuslikke väärtusi ta kannab.
Mulle meenub mõte Donnani ja Wilsoni raamatust «Piirid» alati siis, kui vaatan arutlusi, milliseid sümboleid meie, eestlased, peaksime valima ennast esindama: «Nüüd, mil riigipiirid on kadunud, saame üha enam aru, kui tugevad on kultuuri ja identiteedi piirid.»
Tundub, et ei peeta mitte ratsionaalset, vaid pigem emotsionaalset vaidlust, sest Eesti Rahva Muuseumi (ERM) hoone puudutab eestlaste iseendast arusaamist.
Või veel täpsemalt öeldes ettekujutust iseendast ehk autostereotüüpi. Seda arutelu on väga vaja, sest praegu on meil veel võimalik mõelda, milliseid väärtusi või omadusi peaks väljendama ehitis, millel on oluline sümboolne tähendus meie kui rahvuse jaoks.
Sümbol näitab väärtust
Nii nagu iga üksikisik valib, milliste sümbolitega ta end ümbritseb, valivad ka erinevad kogukonnad, mida nad endast teistele teada annavad. Ehk siis, inimene valib, kas ta kannab abielusõrmust või muretseb endale sinimustvalge kujundusega lõunaserviisi. Nii valib ka iga rahvus, millise lipu, vapi või muu eseme nad esiplaanile seavad.
Näiliselt saaks sümboleid justkui väga hõlpsasti muuta: vanad kõrvale jätta ja uued kasutusele võtta. Samuti loovad kultuurid ise uusi sümboleid ja kohandavad teiste kultuuride sümboleid oma elulaadile ja tõekspidamistele.
Sümbolid tulevad sageli esile just esmasel tutvumisel kultuuriga. Kõige tähtsam on aga küsida, mida sümbolid näitavad. Vastus on muidugi üsna lihtne: need toovad välja, mida see rahvus või kogukond tähtsaks peab, sümbol näitab väärtusi.
Inimene järgib sümbolit sisemise sunnina, sümboli alusel ta hindab ennast ja teisi ning kujundab arusaama sellest, mis on talle hea või halb, õige või vale.
Nii on ilmselt sinimustvalge kujundusega sööginõusid kasutavale inimesele oluline näiteks rahvuslikkus, ning rahvuslikkus muutub kultuuri kujundavaks väärtuseks siis, kui on piisavalt palju inimesi, kes seda oluliseks peavad ja selles osas ka üksmeele suudavad saavutada.
Mida me näitame
Kui seda arutluskäiku rakendada ERMi juhtumile, siis esimene küsimus, mida me endale esitama peame, on, et kas ERM kannab sümboli rolli.
Kui vastus on «ei», siis tuleb mõelda, mis ta siis on, ja vastavalt sellele edasi tegutseda.
Kui tulemuseks on mõni rahvusest sõltumatu üldinimlik väärtus, siis see on ka tore. Sellisel juhul võiks ERM olla midagi taolist, nagu päevalehtedes on rubriik «Teised meist».
Silma on jäänud, et päris palju rõhutatakse, kuivõrd kõrge tulevikupotentsiaaliga on uue hoone võidutöö autorid. Kui mõni neist väga tuntuks saab, siis on kindel, et üks rida tema eluloost sisaldab ka Eestit.
Kuid kui vastus on «jah», siis tuleb küsida teine küsimus: milliseid eestlastele olulisi väärtusi peaks see hoone kandma?
Pean tunnistama, et ei tea, kuidas sõnastati konkursi lähteülesanne, kuid kujunenud olukorras näib, et seal puudus ülevaade, milliseid väärtusi soovitakse selles sümbolis väljendada. Samas tuleb tunnustada, et konkursi võitjad on ilmselt mõelnud väärtustele, kuid võib-olla liiga kitsalt.
Kui noor Liibanoni neiu arvab, et tema kodumaa ja Eesti ajalugu on sarnased, samuti et tema kaasmaalaste ja eestlaste ainus vahe on selles, et eestlased on blondid ja siniste silmadega, siis loomulikult tekib soov temaga diskuteerida. Kas see on tõesti nii, seda hoolimata erinevast looduskeskkonnast, asukohast jne?
Kui rääkida väärtustest, siis siinkirjutaja jaoks on probleem selles, et sümboolselt peegeldatakse meie ajaloost liiga lühikest perioodi ning ühtlasi see ka domineerib kõige muu üle.
Väärtuste määratlemine
Uurimised on näidanud, et eesti kultuuril on lisaks veel Saksa, Soome ja Rootsi mõjusid. Miks need siis ometi nii-öelda pildile ei mahtunud?
Meil tuleb jätkata katseid määratleda meile olulisi väärtusi. Osaliselt me tegime seda juba rahvusliku leppe kujundamisel. Kuid siiski tuleb möönda, et teave on fragmentaarne ja analüüsimist veel palju.
Kolmas küsimus on juba tegevuse tasandil: mida, kes ja kuidas peaks tegema, et ERM oleks kooskõlas meie ettekujutusega meist endist. Arvan, et ERMi hoone kontseptsiooni juures ei tohiks domineerida ainult asukohast lähtuv mõtteviis, näiteks lennuraja pikendamine. Nii näiks, et õmbleme lipu kokku kusagilt mujalt üle jäänud juhuslikest kangatükkidest.
Arutelu sel teemal on igati tänuväärne, sest mida kuumem on vaidlus, seda selgemaks muutub, mida tõesti tahame.
Kui hoone reaalseks planeerimiseks läheb, siis tuleks korraldada seminar, kus arhitektid ja planeerijad saavad kokku nendega, kes on analüüsinud eesti kultuuri erinevatest aspektidest, sealhulgas ka väärtused.
Selliseid inimesi on kaunis palju. Tõsi, nad pole kõiges ühel meelel, kuid koostöö on võimalik.