Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reisijateveole makstavatel dotatsioonidel on komme kasvada. Nii laevaühendusele kui ka diiselrongidega reisijateveo korraldamisele makstavad riigi toetused on viimase kümne aasta jooksul enam kui kahekordistunud. Siin ei tahaks kõike elukalliduse tõusu, kõrgema kütusehinna ja muude selliste põhjuste süüks panna. Dotatsioonide pidev kasv on omane enamikule riikidele, Eesti ei ole siin mingi erand.
Sisuliselt monopoolsetele ettevõtjatele dotatsioone makstes puudub riigil võrdlus, kas kulude kasv on põhjendatud. Ettevõtja jaoks jääb puudu ka sunnist kulude osa veidi koomale tõmmata.
Konkurents raudteel
Saarte ja mandri vahelise parvlaevaühenduse pidamiseks on välja kuulutatud konkurss. See on üks samm konkurentsi loomisele lähemale. Iseküsimus, kas see konkurss ka oma eesmärki täidab. Konkurentsi tekkimine on keeruline, sest teenuse pakkumiseks on vajalikud vahendid, mille omandamine on kas raskendatud või väga kulukas. Näiteks Saaremaa Laevakompanii puhul laevad või Edelaraudtee puhul rongid.
Konkurssi korraldades peab olema veendunud, et see toob kaasa vähemalt ühe konkureeriva pakkumise, mis aitaks riigil analüüsida tegelikke kulusid ning teha majanduslikult otstarbekam valik. Vastasel korral on konkursi kujul ettevõtjal järjekordne võimalus küsida riigilt rohkem toetust.
Diiselrongiga reisijateveoteenuse osutamiseks oleks konkursi korraldamisel potentsiaalset konkurenti lihtsam leida. Edelaraudtee ASile lisaks tegeleb riigisisese reisijateveoga ka riigile kuuluv Elektriraudtee AS.
Elektrirongiga reisijateveole makstavad dotatsioonisummad on viimase kuue aasta jooksul kahanenud peaaegu kolmandiku. Tegemist on ka ainsa reisijateveo dotatsiooniga, mis säärase teenusemahu juures on vähenenud.
Heameelt saab tunda reisijate arvu kasvu üle. Riigile kuuluva ettevõtte doteerimisel on kontrollimehhanismid kulude osas mõnevõrra ulatuslikumad. Kulude läbipaistvus on tagatud juba näiteks riigihangete korraldamise kohustusega.
Täiesti loomulik on, et nii nagu riik korraldab konkursi saarte ja mandri vahelise parvlaevaühenduse osutaja leidmiseks, korraldab riik konkursi ka diiselrongiga reisijateveo osutamiseks. Isegi siis kui lisaks Edelaraudteele osaleb vaid Elektriraudtee, annab see ikkagi riigile võimaluse kulusid võrrelda ning soodsam valik teha.
Meid ei tohiks hirmutada ka fakt, et kontaktvõrk kõikjale ei ulatu. Euroopas on küllaldaselt näiteid, kus kontaktliini lõppedes käivitatakse sama veduri diiselmootor ja sõit jätkub.
Riigi ülesanne on leida doteeritavate teenuste puhul võimalikult soodsad teenusepakkujad, kes tagavad nõutava kvaliteedi ja reisijate rahulolu. Hea teenuse korral väheneb ka autoomanike soov sõita kõikjale oma autoga, lisaks veel maksta kalli kütuse ja auto parkimise eest.
Konkursside korraldamisest mõnevõrra radikaalsem meetod konkurentsi loomisel oleks see, kui riik omandab teenuse osutamiseks vajalikud vahendid (laevad, rongid). Nende hooldust korraldatakse riigihangete kaudu ning antaks konkursi korras välja vaid teenuse osutamise load. Ettevõtteid, kes suudaksid reisijateveoga tegeleda, on kahtlemata tunduvalt lihtsam leida.
Monopoli doteerimine
Edelaraudtee soovib täiendavat dotatsiooni 16 miljonit ilmselt olemasolevate rongide remondiks ja nii ka järgnevatel aastatel, mil liiniluba kehtib. Seega laoks riik sinna täiendavalt neli korda 16 miljonit, mis on 64 miljonit. Selle raha eest saaks osta kaks ja pool uut diiselrongi, mis kuuluksid riigile ehk meile kõigile.
Sellise lahenduse puhul oleks tagatud ka pikaajalised investeeringud teenuse osutamiseks vajalikku infrastruktuuri ja vahenditesse. Riigile ei tähendaks see lisakohustusi, sest praegu maksab riik dotatsioonide kaudu kinni kõik eraettevõtja poolt teenusesse tehtavad parendused ja investeeringud.
Riik ei tohi leppida, et dotatsiooni makstakse monopoolses seisundis olevale ettevõttele ning puudub võimalus kulude kontrolliks turusituatsioonis. Oluline on, et doteeritavate teenuste puhul oleksid kulud kergesti kontrollitavad. Vastasel juhul ootab meid jätkuv kulude kasv, mille maksab kinni kas teenuse tarbija või riik.
Meil on olemas halb kogemus SLK näol, sellest tuleks õppida.