Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kujurite ühenduse näitus kannab tagasihoidlikku nime «Jälg», kuid ekspositsioon on vaheldusrohke ja üpriski atraktiivne ning väärib, et sellele veel viimaseil lahtioleku päevil pilku heita.
Tänapäeval ei kuulu skulptuurikunsti alla üksnes raiutud ja voolitud taiesed.
Kõige üldisemalt on määratlejaks kompositsioonide ruumilisus. Tööd haaravad kolme mõõdet olgu need siis valmisesemete kombinatsioonid, trikimasinad või terveid ruume täitvad seadeldised.
Kõiki nimetatuid leiab ka nüüdselt näituselt.
Okkaline huumor
Mare Mikoff on kujundanud heleda ja täitsa kauni «Okkalise ruumi» põrandast, seintest ja laest ulatuvad välja valged teravikud ja ogad. Ega need eriti ründavad paista, kuid nende vahele ruumi sisse astuda siiski tahtmist ei teki.
Tekstis kirjutab Mikoff kaktustest ja skorpionidest, kaitse- ja kallaletungi okastest... Ehk on tema töö näituse kõige humoristlikum?
Aili Vahtrapuu tutvustab tööd «Viimane päev kunsti». Millised jäljed on sel lõpupäevakesel vaadata jäänud? Kes võimust võtavad? Ei hakkaks püüdlikult kirjeldama, sest lugeja võib minna ise kaema.
Mobiilseid taieseid esindavad Tiiu Kirsipuu «Eluratas» ja Margus Kadariku giljotiin. Esimene veereb vaikse vurinaga, teine raksatab äkiliselt.
Selliseid seadeldisi on suhteliselt lõbus kirjeldada ja keegi ei keela tõsisemaidki tagamõtteid otsida. Ilma mingi mootorita on aga vägagi dünaamiline Ahti Seppeti kompositsioon mulaaid naisekehalt ja loomaluud on seatud rakendisse «Nõõ». Kas on naised piitsutaja rollis?
Mõiste «jälg» on näituse ideena piisavalt avar. Võib ju ka väita, et igasugune kunstiteos jätab jälje inimesest tema võimetest, fantaasiast, tööprotsessist.
Praeguses ekspositsioonis on hea vaadata modelleeritud töid, mida saab pidada sõna otseses tähenduses kujuri loominguks ja mida viimasel ajal kohtab näitustel harvem.
Plastilised vormid
Plastiline vorm on muutumas omaette väärtuseks, kui seda suudetakse valitseda. Sellisesse vormi ladestub käejälgi, sest kujud sünnivad voolimisel ja vermimisel, vahetult inimkäe looduna.
Sellist tööprotsessi võib tajuda ka kipsi valatud teostes, aga pronks annab mõistagi erilise tihkuse ja püsivuse.
Pronksist on sel näitusel Edgar Viiese aabitsaga maapoiss seisab saalis mitut laadi iseäralike vormide keskel kummaliselt mõtlikuna.
Pronksi on materjalina kasutanud veel Airi Luik, Irina Rätsep ja Aime Kuulbusch. Viimase «Kaks jälge» mõjub oma täpsusega väga nauditavalt. Kõrvuti on õõnes- ja ümarvorm kumb neist teisele jälje jättis, kumb sündis esimesena?
Jäljed botaanikaaias
Näituse teise osana pannakse huvilised mängima otsekui maastikumängu. Kunstimajast saadud kaardi põhjal tuleb taieseid otsida botaanikaaiast. Sellisel arvul töid, kui on kaardil ristikesi, siiski üles ei leidnud (ja paraku polnud ka kedagi, kes juhatanuks).
Jalutamine säärases kohas on alati meeleolukas, aga nüüdse näituse tööde ilmtingimatu vaatamise kutsungit ei söanda eriti välja hüüda. Kas loodusesse oma ideid projitseerida on keerukam kui hoonesse? Millistel mõtetel on siin rohkem mõtet?
Intrigeeriv on Anu Põdra maasse surutud ader ja tõsiselt arutlema ajendab Ekke Väli «Dialoog». Kuubi metallsõrestikul ripuvad kaks kiike neil korraga ja hooga kiikuda on raske ja isegi eluohtlik. Tuleb hoida vastastikku arvestavat ja tundlikku suhet. Kas õpetab see kiik dialoogi pidama?
Kujurite alatine probleem on dialoog oma tellijatega skulptuurivorme luuakse rohkem kui muid taieseid konkreetsesse kohta ja kindla eesmärgiga.
Botaanikaaia looduslik ümbrus sundis mõtlema sellelegi, kuidas oleks võimalik inspireerida ja toetada püsivamate aiaskulptuuride loomist. Kuidas leiaksid üksteist tellijad ja autorid?
Võimalik, et neid kontakte aitaksid luua dekoratiivvormide konkursid ja ideekavandite näitused. Kellelt aga selliste aktsioonide algatust oodata?
Kahes kohas
Eesti Kujurite Ühenduse aastaväljapanekul «Jälg» näitab oma loomingut Tartu kunstimajas ja botaanikaaias ühtekokku 34 kunstnikku.
Näitus on avatud 11. detsembrini.