Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/09/16/12564139t1h6dcf.jpg)
/nginx/o/2013/09/04/2036777t1h5835.jpg)
Kunstiajaloolane Ants Hein räägib, kuidas hoolimata sellest, et kõikjal Euroopas on linna ümbritsevate kindlustiste juurde kerkinud bulvarid ja pargid, teeb Tallinn ikka omasoodu: midagi kirjut ja säravat, lõputu õllesummeri sarnast.
Pariisi bulvaritest on kõik kuulnud. Sõna pärineb saksa sõnast Bollwerk, mis tähendab ka kaitsevalli. 200 aasta eest oli ka Tallinna süda piiratud pulvärkidega: bastionid ja neid ühendavad kurtiinid, raveliinid, reduudid. Enamik neist rajati Rootsi ajal.
Kõik algas juba kahe sajandi eest
Imposantsed kindlustised minetasid 19. sajandi alguseks strateegilise tähtsuse. Ometi püsis Tallinn arvel kindluslinnana ja kõiki ta kindlusi loeti kroonu varaks, mille eest too pidi hoolt kandma.
Tegelikult oli neist saanud pooleldi tühermaa, mille korrashoiuks harva midagi ette võeti. Nagu Krimmi sõja aegu 1854, mil Inglise laevastiku dessandi hirmus lasti nende äärest puud ja põõsad maha raiuda. Dessant jäi tulemata, kuid sodi ja praht, mis oli jõudnud vallide ümber koguneda, hakkas nüüd eriti välja paistma. Selline olukord ei võinud kesta lõputult.
Samadele probleemidele põrgati ka mujal Euroopas: hakati kahtlema linnu ümbritsevate kaitsevööndite pidamise mõttekuses, tihti anti need tsiviilvõimudele.
Enamasti nähti neis haruldast linnaehituslikku väljakutset mitte üksnes võimalust nende baasil liiklusskeeme välja arendada ja esindushooneid paigutada, vaid ka linnasüdameid bulvarite ja parkide vööga ümbritseda.
Tallinn jäi Riiast maha
Nii on suurem osa Euroopa ajaloolisi linnasüdameid raamivatest haljasvöönditest pärit 19. sajandist. Baltimaades näitas sihti Riia kui see linn 1856. aastal kindluste nimekirjast kustutati, astuti seal samme vanalinna ümbritsemiseks 200250 meetri laiuse esplanaadiga.
Tallinn ei saanud uusi võimalusi kasutada enne, kui sõjaväevõimud polnud kindlustisi linnale andnud. See osutus keeruliseks, sest linn seisis nii maa- kui merekindluste nimekirjas kui esimesest võeti ta maha aastal 1857, siis teisest kümme aastat hiljem.
Osalt seetõttu, et kindlustiste alla jäänud alad ei tulnud linna kätte korraga, osalt linnaisade keskel valitsenud erimeelsuste tõttu, varitses oht, et ala lastakse elumaju täis ehitada, nagu see juhtus praeguse Viru ja Inseneri tänava vahele jäävas kvartalis.
Korra pidi sekkuma keiser Aleksander II, kui ta 1876. aastal ühele talle kinnitamiseks esitatud Tallinna planeerimiskavale kirjutas resolutsiooniks, et tasandavate linnakindlustiste ala tuleb jätta, nagu Riias, eeskätt siiski puiesteede rajamiseks.
Hoolimata keiserlikust resolutsioonist jäädi siin Riiast kaugele maha. Esimese paarikümne aastaga jõuti korrastada vaid endiste kindluste lõunapoolne ots: Ingeri bastion praeguse nimega Harjumägi ja Rootsi kants ehk praegune Lindamägi ning nende ette jääv Hirvepark, kuhu Eestimaa Aiandusühing rajas näidisaia.
Seevastu suurem osa Snelli tiigi ümbrusest ja kogu prae-gune Tornide väljak püsisid
I maailmasõja eelõhtul troostitus seisus neile ei olnud küll midagi kapitaalsemat ehitatud, kuid sellegipoolest risustasid neist esimest laod ja töökojad, teine oli 1896. aastal antud näituseväljakuks, mistõttu kerkis sinna reklaambarakke ja müügiputkasid.
Insener-arhitekt Anton Uessonil õnnestus, eriti pärast seda, kui ta 1919. aastal linnapeaks valiti, läbi suruda, et ka näiteks viimati mainitud piirkonnad kujundataks haljasaladeks.
Kirjanik Artur Adson peab Uessoni seetõttu silmapaistvaimaks Tallinna linnapeaks: «Need [haljasalad] said ta hobbyks ja kujunesid lõpuks tema elutööks. Algul ta ei olnud veel nii kiindunud oma lemmikideesse ümbritseda võimalikult laiemalt, kaunimalt ja lõpetatumalt linna südamik haljasaladega; anda linnale hapnikku levitavad kopsud...»
Just tänu sellele siinne vanalinn nii efektselt mõjule pääsebki, et on too hädavajalik puhver keskaegse linnasüdamiku ja hilisemate linnaosade vahel. Nagu muusikateos vajab üksikute fraaside eraldamiseks hääletasandusi, pause, vajab neid ka linn.
Kaldale uhutud vaalaskala
Aga oleme viimastel aastakümnetel näinud, kuidas vanalinna ümbritsev parkide pärg ei laiene, vaid kahaneb. Sealt on varmad tükke lõikama needki, kes nimepidi peaksid sellele enim vastu seisma.
Keskkonnaministeerium, kes kevadeni asus Toompuiestee ääres vastu omaaegset Gootide reduuti vaevalt leiab haljasvööndi piires teist hoonet, mida juurde- ja pealeeehitistega oleks aina laiendatud. Rääkimata pargist, mis jääb otse nende krundi taha see on paik, kus kõige kindlamalt võite jalaluu murda.
AS Restor on rajanud oma kvartali Tornide väljaku kirdetippu otse vastu linnamüüri. Linnapea Uessoni aegu olid plaanis ka see ala ühendada Tornide väljaku haljastusega, nüüd suutis Restor, kelle pearhitekt on muinsuskaitse nõukogu liige, kuulutada see justkui juba keskajal olemas olnud Suurtükihooviks ja selle sildi all lüüa sinna üles terve lollideküla.
Kuuekorruseline hotell, mis kerkib Kalevi ujula juurdeehitisena Kanutiaeda ja juhtumisi muinsuskaitse nõukogu sama liikme elukaaslase projekti järgi.
Niigi mõjub see ujula vanalinna külje all kui hiiglaslik kaldale uhutud vaalaskala mis hea pärast peab selle nüüd veerandi jagu veel suuremaks ehitama?
Ometi pole need näited mu kirjutise põhjuseks. Räägin hoopis suuremast maatükist vanalinna merepoolsele küljele jäävast Skoone ehk Rannavärava bastionist ning seda ümbritsevast alast.
Skoone bastion kui väljakutse
Paradoksaalne, et mida lohutumasse seisu see langeb, seda suurejoonelisemaks muutuvad sinna tehtavad plaanid. Mäletan hilise aja Tallinna linnapead innustunult rääkimas, et just seal peaks paiknema tulevane ooperiteater.
Ta nagu ei teadnuks, et ükskõik kui tagasihoidlik see teater projekteerida, ei kujuneks see väiksemaks rahvusraamatukogust ja ainuüksi selle lavatorn küüniks üle kõrvalasuva Oleviste kiriku põhiosa. Ja mis sel juhul bastioniga teha: eksponeerida seda teatri jalutusruumis või mõtles ta tõesti, et sellest saaks teatrihoone vundament?
Viimase aja kinnismõte on, et just sinna võiks ehitada tolle kõigi poolt nii palavalt igatsetava tivoli. Selle kohta saavutas linnavalitsus eelmisel aastal taanlastega isegi vastava eelkokkuleppe.
Küllap mõlkus siis mõnel meeles kunagi samas paiknenud madruste suveaed, kui unustati, et võrrelda seda moodsa lõbustuspargiga on sama hea kui võrrelda sisalikku krokodilliga. Juba töötajate arv reedab kolossaalset mahtu kui uskuda ajakirjanduse andmeid, võiks seal rakendust leida kolm tuhat inimest.
Etteotsustatud konkursitulemus?
Õnneks kuulutas Tallinna ettevõtlusamet välja Skoone bastioni ja kõrvalasuva staadioni kasutuselevõtu lahenduste ideekonkursi.
Paraku jääb nüüdki sõnavõttudest, mida olen juhtunud seoses sellega kuulma, mulje, et mäng käib ikka ühte väravasse: sinna peaks tingimata tulema midagi sellist, mis suudaks tõmbekeskusena võistelda nii Raekoja platsi kui kõrval-asuva sadamarajooniga. Midagi kirjut ja säravat, midagi lõputu õllesummeri sarnast, mis pakuks võimalikult laiahaardelist pealiskaudsust võimalikult laiale publikule.
Nagu peaks vanalinna müüma kui kaupa supermarketis: mida valjem on müügisaali muusika, seda parem.
Seepärast söandasingi meelde tuletada seda, mida keiser Aleksander II juba 129 aasta eest tallinlastele soovitas: tehtagu siin nagu Riias, jättes kogu vanalinna ümbritseva ala puiesteede ja haljasalade jaoks.