Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2033219t1he251.jpg)
Neljapäeva õhtul esietendus Vanemuises lõppeva teatrihooaja glamuurseim lavastus eesti arhitektuur on jõudmas kriisi, sest puudub arusaamine, et keegi ei tule siia otsima mujal nähtud ehitiste lahjendatud koopiaid, nii nagu Soome ei minda Türgi sauna otsima, leiab arhitekt Leonhard Lapin.
Rotermanni soolalaos avatud suurnäitus käsitleb põhjalikult ja suurejooneliselt kahe vennasrahva arhitektuurisuhteid. Alahindamata Eesti ajaloolist ehituskunsti, saab näituse põhjal selgeks, et moodne, XX sajandi arhitektuur tuli meile eelkõige Soomest. Ja mitte lihtsalt arhitektuurina, vaid võimsa, kivisse raiutud rahvusliku iseteadvuse sümbolina.
Sellisena on näitusel ka poliitiline tähendus, millele viitavad rahvusvärvides ja -geomeetrias plakat ning kujundus. Seda ka praegu, ühinenud Euroopas, kus me moodustame omaette kultuurilise saare, milles Soome on Põhja-Eesti ning Eesti Lõuna-Soome.
Meil pole koos soomlastega muud teed iseseisvuse säilitamiseks kui vaimne ning pragmaatiline liit Sampo hoidmiseks oma kätes. Aga seda mõisteti selgelt juba sajand tagasi, kui Eestisse toodi «soome stiil».
Soome sümbolid
Nii ongi kõik Eesti tähtsamad XX sajandi alguse hooned soomlaste projekteeritud: Lutheri vabriku klubi Tallinnas (1905 Herman Gesellius, Armas Lindgren, Eliel Saarinen); Tartu Vanemuise teater (1906 Armas Lindgren; hoone hävinud); Tallinna Estonia teater (1913 Armas Lindgren, Wiwi Lönn; esialgne hoone hävinud) kui nimetada vaid mõnd sümbolehitist.
Ja paradoksaalsel kombel on ka tänavu sügisel valmiv kunstimuuseumi (Kumu) hoone, selle sajandi alguse esimene sümbolehitis, soomlase Pekka Vapaavuori projekteeritud.
Seega on soomlased meid kogu aeg õpetanud. Sajandi alguses õppisime reservatsioonideta, uskudes «rahvuslikku stiili», 1930ndatel õpetasid soomlased meile juba funktsionalismi, millest sai meie rahvusliku iseseisvuse tähtsaim sümbol.
Selle õppetunni tähisena seisab Tartus Tähtveres Villa Tammekann, projekteeritud ühe esimese funkmajana soomlase Alvar Aalto poolt juba aastast 1932 ning restaureeritud 2000, uhkustamiseks kogu maailmas.
Leidsime tollal küll kiiresti iseseisva arengutee, ent kui okupandid olid meie ehituskunsti arengujoone stalinistlike direktiividega pea täiesti läbi lõiganud, tulid soomlased 1960. aastatel meile jälle appi.
Selle perioodi juhtivate arhitektide Uno Tölpuse, Valve Pormeistri, Voldemar Herkeli, Raine Karbi ja Toivo Kallase loomingus võib leida otseseid laene soome arhitektuurist ning laenati häbenemata, sest see oli ainus võimalus vabaneda sovetliku standartarhitektuuri taagast, leida uuesti oma «rahvuslik stiil».
Abi kriitilisel hetkel
Nõndaviisi on soomlased olnud eesti arhitektuuri loomas alati siis, kui meil on olnud kriisiseisund.
Kolmekümnendate aastate funktsionalismis oli tegemist aga juba loova konkurentsiga, kus küll võisteldes jäid peale soomlased, ent lõpliku töö said tihti endale eestlased.
Kaheksakümnendatel tekib soomlastel aga Tallinna kooliga, arhitektidega, kes astusid ellu seitsmekümnendatel ning üldsegi ei vaadanud põhja suunas, hoopis loov dialoog.
Soomlased aitasid meid enam infoga, meie aga uuendasime nende suhtumist arhitektuuri kogemusega kujutavast kunstist ning vene konstruktivismist.
Iseseisvuse alguses süvenes vennalikkus veelgi, sest nii nagu kogu soome rahvas, nii aitasid ka soome arhitektid nii materiaalselt kui ka moraalselt. Näiteks toodi aastatel 19911993 ajakirja Ehituskunst trükkimiseks kogu vajalik paber Soomest, kingitusena soome arhitektidelt, ning mul seisab ateljees siiani töölaud, mis pärineb tollasest humanitaarabist.
Ja just nii nagu kolmekümnendatel, juhtus ka üheksakümnendate keskel kui saime jalad alla, tihedamad kontaktid eesti ja soome arhitektide vahel tasapisi hääbusid. Eestlased tegid küll üksikuid töid Soome ja soomlased aasta-aastalt rohkem Eestisse, käidi ka üksteisel külas ning esineti ühistel üritustel, kuid mitte midagi arhitektuurilooliselt enam tähelepanuväärset ei toimunud.
Heroilised kavad on asendunud arhitektuuri argipäevaga ning rahvuslikkuse ja identiteedi problemaatika on kuidagi tagaplaanile vajunud.
Särava klaasi all
Ometigi on arhitektuuri pindmiste sündmuste all, kus särab klaas ja metall ning ehituskunsti meediast mõjustatud sündmused meenutavad enam ooperit kui arhitektuuri, toimumas ka sügavamad ja kestvamad protsessid.
Eesti arhitektuur, mis valdavalt sõuab maailma uuemate arhitektuuritrendide kiiluvees, on jõudmas kriisi, sest rahvusvahelist tähelepanu taga ajades kaotab ta ajapikku oma sideme rahva ja keskkonnaga. Pealegi ei tule keegi siia otsima mujal nähtud ehitiste lahjendatud koopiaid, nii nagu keegi ei lähe Soome türgi sauna otsima.
Soomlased seevastu pakuvad ka oma viimase aja arhitektuuris, just uuemat tehnoloogiat rakendades, hoopis inimväärsemat ehituskunsti, kus hoonete mõõtkava, materjalid ning detailid taotlevad eelkõige elukvaliteeti, milles ei hüljata vanu aistinguid ning mälestusi, piirkonna klimaatilist eripära ega elanike harjumusi, ei sidet loodusega ega linnaruumi aegadest pärit mitmekihilisust.
Globaalne praht
Just soome arhitektide jätkuv solidaarsus oma ametiau ning kohaliku ehituskunsti kõrge kvaliteedi nimel, mis on lisaks lugupidamisele oma rahva hulgas taganud ka suure rahvusvahelise tähelepanu, on õpetus, mida me juba täna, aga homme veelgi enam vajame.
Muidu lahustub eesti arhitektuur selles globaalsete sugemetega ehituslikus prahis, millega meie linnad ja maastik järk-järgult täituvad, kus ei realiseerita enam mingeid rahvuslikke ega professionaalseid ideaale, kus peamiseks unelmaks on tõusnud kasum, arhitektil ka laenatud moeröögatustega tähelepanu äratamine.
Seepärast oleks kõigil meil kasulik kõnesolevat näitust vaadata ja mõelda mis siis ikka on see arhitekti töö?
Näitus «Soome-Eesti: sajand arhitektuurisuhteid» on avatud Eesti Arhitektuurimuuseumis 18. septembrini