Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2029157t1hf64a.jpg)
Sõnad ei ole kunagi juhuslikud, nad lähevad täide nagu ennustused, saavad teoks, ning nii on ka viienda Põhjamaade luulefestivali pealkirjaks tõstetud moto tõestanud paikapidavust.
Jäljed, mis 5.-7. maini Tallinnas, Kohtla-Järvel ja Tartus toimunud luulefestival oma etendustega jättis, on selgelt nähtaval, ületamas kergejalgselt uudiskünnist, kus tavapäraselt teevad ilma hoopis teistsugused teemad.
Luule on korraga oluline ja vajalik, ning selle väite tõepärasust kinnitas luulefestivali publik, kes avaradki saalid kitsaks muutis.
Luulepealinn Tallinn
Ka eelmistel aastatel on Põhjamaade luulefestivali esinemised alati toimunud publikurohkelt, kuid sellist, pakatamiseni, pingsas vaikuses luulet kuulavaid inimesi, kes ka saalide seinaääred täidavad, pole enne näinud.
Kui Põhjamaade Ministrite Nõukogu peasekretär Per Unckel, kes oma puhkepäeval Eestisse just nimelt Põhjamaade luulefestivali kuulama ja vaatama saabus, Tallinna raekojas oma tervituskõnes ütles, et Tallinn on kolmeks päeva Põhjamaade luulepealinn, siis kõlas see mitte ainult uhkelt ja tunnustavalt, vaid meile endile üllatavalt.
Seda, et tegemist on Põhjamaade suurima rahvusvahelise luulefestivaliga, pole tegijad töö käigus endale isegi teadvustanud, kuid tõepoolest, kolm päeva kestev, kõikidest Põhjamaadest, Baltimaadest ning Peterburist kohale tulnud luuletajad teevad Tallinnast nendeks kolmeks päevaks just nimelt Põhjamaade luulepealinna.
Keskendunud vaim
Vaimne kontsentratsioon väljendub luulefestivalil mitte ainult kohale kutsutud luuletajate rahvusvahelistes nimedes, vaid nende nimede tagant esile kerkivates inimestes, nende sõnas, mida nad jagavad kuulajatega, nende tunnetes, mis jätavad oma selge jälje, nii meile, kes luulefestivalil osalesime, kui ka neisse endisse.
Rootsi luule suurkuju, nägijalik Tomas Tranströmer, oli ka ratastoolis üks helgemaid luulefestivalil esinejaid, ning see hetk, kui Gustav Adolfi gümnaasiumi kevadvalges saalis rahvas talle lõppematu aplausi andis, oli minu jaoks ehk kogu luulefestivali vaimne kõrghetk.
Kuid neid hetki oli palju, sest kohal oli ju veel soome «armastuse apologeet» Märta Tikkanen. Oli rämearmas Tapani Kinnunen, oli Saila Susilouto, oli fääri hiiglane Toroddur Poulsen, kelle luulet luulefestivali korraldajad üksteisele peast loevad.
Oli hundisilmselt kaunis Islandi Vigdis Grimsdottir, noor raevukas taani luuletaja Mette Moestrup. Oli festivalile tagasi kutsutud Gintaras Grajauskas, kes peaaegu kohkunult tunnistas, et ei saa sinna midagi parata, aga on hakanud Eestit ja eestlasi armastama.
Eestlaste luulevõlu
Seda, et ka eestlased armastavad, kui mitte otseselt ennast, siis oma luulet, võis näha kõikide festivalil esinenud eesti luuletajate etteastumisel.
Muusika lisas ka seekord luulefestivalile oma heliseva hoovuse, ning nagu tõlkeluulet esitavad näitlejadki, on eesti tuntud muusikud luulefestivalil esinemist võtnud kui põnevat vaimset väljundit.
Alati otsitakse edukuse mudelit: Põhjamaade luulefestivali puhul on selleks ühine koostöö selliste inimestega nagu Tiit Kalluste, Tõnis Mägi, Karmo Mende, Kaia Rähn, Toomas Tross, Raivo E. Tamm, Haide Männamäe, Heidi Sarapuu ja veel paljud teised.
Luulefestivali loob sõpruskond, mille tuumikuks on Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindused Tallinnas ja Tartus.
Ehk ongi Põhjamaade luulefestivali üks olulisem and see, et me kõik, kes me seda teeme, festivalil üksteisest mitte ainult tuge, vaid ka rõõmu tunneme, ning see rõõm peegeldub publikus, festivaliesinejates ja kogu Eestimaal algavas kevades.