Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Olen Suure sõja järel sündinud ning kohtunud ja kõnelnud paljudega, kes sõjast eri pooltel läbi käisid. Aga nad ei rääkinud peaaegu üldse sõjast: kõik olid neisse tapatalgutesse, sõltumata sellest, kas võideldi Vene või Saksa poolel, kistud vägisi ning sõdurite peamine eesmärk ei olnud mitte võita «vaenlast», vaid ellu jääda ja koju tagasi saada.
Vastaspoolel olid ju samasugused inimesed. Sõjas ei mõeldud vaenlase tapmisele, vaid oma vanematele, lastele, lähedastele, armsamatele, sõpradele, kodupaigale, kaugele kodumaale
Kõik tuntud sõjalaulud põhinevad sellistel romantilistel motiividel; poliitikute tellimusel valminud võitluslaulud ei ole kunagi sellist populaarsust võitnud ning suurem osa neist kõlbab vaid ajaloofilmides.
Sõdurite suurim ideaal oli rahu ja usun, et ka praegu välislähetuses olevad eesti sõdurid elavad sisimas rohkem oma kodule kui eesmärkidele välismaal. Poliitikute sõda ja sõda inimeste elukogemusena on kaks ise asja, sõda ajalooõpikutes ning suguvõsade mälus kaks erinevat ajalugu; sest nagu nüüd kuulutatakse, ei lõppenud sõda üldtunnustatud daatumitel sugugi mitte kõigile. Arvan, et kui meenutame sündmusi 60 aastat tagasi, peaksime sõja ohvritele mõtlema eelkõige kaasa tundes kui õnnetutele, keda sunniti end mõttetult ohverdama.
Kui siin millegi üle rõõmustada on, siis selle üle, et me rahvusena üldse püsima jäime, et meie vanemad ellu jäid ning meilegi elu andsid. Sõja lõppedes sai meile osaks elada järgnevad aastakümned sõjaseisukorras: türannia, rahvusliku rõhumise ja hirmu õhkkonnas. Sellest ajast oleme kaasa saanud oma hirmuunenäod.
Kui minu põlvkond praegu üldse millestki head meelt võib tunda, siis sellest, et oleme elanud viiekümne-kuuekümnesteks, ilma et oleksime pidanud üle elama totaalse sõja kannatusi.
Minu vanemad pidid osalema ja ellu jääma kahes maailmasõjas! Meie nõukogulike rahuaastate kannatused on ohver selle võimaluse eest elada rahus. Muidugi paiskas Nõukogude armee ka neil «rahulikel aastakümnetel» mitmeid meist sõdima küll jaapanlaste, hiinlaste ja afgaanidega, anastama ungarlasi, sakslasi ja tehhe, ahistama ehk kedagi veel, koristama ka ohtlikke tuumajäätmeid jms. Isegi sellel, rahuks kuulutatud ajajärgul tuli meil relvadega pidevalt kokku puutuda ning inimohvreid tuua. Ometigi pole need üleelamised võrreldavad maailmasõdadega.
Seepärast ärgem mõelgem neil Suure sõja lõpetamise tähtpäevadel mitte niivõrd viimasele sõjale ega sellele, kes oli selle vallapäästmisel suurem süüdlane, kas Hitler või Stalin, ka mitte sellele, kas sakslased ja venelased peaksid meilt vabandust paluma, kuivõrd viimaste aastakümnete rahule.
Olen siiski õnnelik, et mind pole minu senises elus ühtegi suurde sõtta kistud! Mõelgem sellele, kuidas on võimalikuks saanud, et nii mõnedki vanad vaenurahvad on Euroopas sõpradeks muutunud ning kuidas meilgi Eestis on võimalik rahulik kooselu siia sisse toodud «okupantide» ning okupeeritud eestlaste vahel.
Aga ometigi on, vaatamata sellele, et meil on lähiajaloost täiesti erinev ettekujutus. Inimene, iga üksikisik, kui ta ei ole just vaimsete häiretega, tahab rahu.
Sõjale rõhuvad vaid mõned vastutustundetud või hullunud poliitikud, oma identiteedi kaotanud rühmitused või rahvakihid, kes on tahtmatult valinud enesehävitamise tee. Sõjakangelaste ülistamine on tegelikult surma ja vägivalla ülistamine.
Ajaloos pole sõda väärtustavatel riikidel tulevikku, sest nende ideaaliks pole rahu, vaid uus sõda! Vaatame Euroopatki möödunud rahukümnenditel millised rahvad on elanud siin õnnelikumalt: kas need, kes kaotasid, või need, kes võitsid sõja? Kaotuse kibe kogemus sundis inimesi valima rahu ja ülesehituse tee, võidujoovastus innustas aga uutele vallutustele ja vägivallategudele see oli Ida-Euroopa realiteet.
Viimase sõja valla päästnud võimude õigusjärglased peaksid ennekõike andeks paluma oma rahva ees, vabastama oma inimesed sõja needusest ja sõjaohvreid meenutades ülistama ainult saavutatud rahu, mis pärast sõda on andnud võimaluse Euroopa üles ehitada. Inimesed on juba ammu omavahel leppinud, aga riikidevaheline leppimine lasub ikka veel poliitikute südametunnistusel.
Kahjuks käsitleb ka nüüdisaegne ajalugu ja meedia oma väljaannetes rohkem sõda kui rahuperioodi: viimane oleks justkui ajutine puhkepaus uue sõja eel! Aga see on kestnud juba kuuskümmend aastat! Praegu vajame me rohkem rahu kui sõjakogemust.
Mõeldes sõjale rääkigem rohkem rahust!