Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud neljapäeval Tallinnas toimunud Euroopa Jalgpalliliidu UEFA kongressi eel, ajal ja järel on ajakirjanikud korduvalt küsinud, millist kasu saab Eesti kongressi korraldamisest.
Kui ma ausalt tunnistan, siis seda tüüpi pragmaatilisus ärritab mind veidi. Kongressi korraldamise andmine Eesti Jalgpalli Liidule (EJL) on vähemalt minu arvates suur au ja usaldus ning selle juures otsesest kasust rääkida pole kena ja korrektne.
Siinkohal on vist paras aeg veel kord kinnitada, et mingit mõõdetavat kasu me UEFA kongressi korraldamisest ei saanud, vastupidi, ka EJL pidi kongressi korraldamiseks tegema kulutusi. Tõsi, enamiku kuludest (piletid, hotellid, ruumide rent, pool kohaliku transpordi kuludest) katab UEFA.
Kui üldse mingist mõõdetavast kasust rääkida, siis ilmselt aitas teadmine, et jalgpallimaailma otsustajad on Tallinna kongressile tulemas, Juhan Partsi valitsusel eelmise aasta juunis langetada otsuse, et riik ostab Lilleküla jalgpallistaadionit haldava firma aktsiaid ning finantseeris selle kaudu staadioni lõpuniehitamist. Aga ka see seos on pigem kaudne.
Mulle tundub, et paljudel eestlastel ja võib-olla laiemalt ka Eesti riigil tuleb suhe Euroopaga ning laiemalt maailmaga ümber mõtestada.
Eestit ei hakata Euroopas kuigi tõsiselt võtma, kui ülejäänud eurooplased mõistavad, et oleme tulnud sinna ainult saama ja vastuandmiseks ei ole me valmis. Oma talupojakavalusega võime suuta seda mõne aja varjata, aga vaevalt, et eriti pikalt.
Ning küsimus pole siin selles, et me oleme keskmisest lääneeurooplasest vaesemad. Ka nn Vanas-Euroopas on vahe eri riikide elatustasemete vahel suur.
Aga suured on vahed ka suhtumises. Mõned vaesemad riigid eeldavad, et neil on a priori õigus rikkamatelt toetust nõuda, ainult ise otsustada, kuidas seda toetust kasutada (loe: raha üsna mõttetult ära raisata) ja midagi vastu anda kohustust ei ole.
Ning loomulikult on ka ülejäänute suhtumine nendesse riikidesse vastav. Teised riigid jälle on toetuste eest tänulikud ja valmis (loomulikult oma võimalustest lähtudes) ka vastu andma.
Kumb tee valida, seda peab ka Eesti otsustama. Loomulikult loodan, et valime teise lähenemisviisi.
Just sellest arusaamast lähtudes tõdesime, et UEFA on Eesti jalgpalli palju aidanud ning meie kohus on see kongress võimalikult hästi korraldada. Kuigi loomulikult on objektiivsemad hindajad siin olnud külalised, usun, et kongressi korraldamine õnnestus.
Ning jääb loota, et seeläbi meie arvamust UEFAs ja tema liikmesriikides tulevikus rohkem arvestatakse. Loodame, et mõne delegaadi peas eksisteerinud eksiarvamus Eestist kui tüüpilisest endise NSV Liidu provintsist sai murtud. Rohkemat ühe kongressi korraldamisest tahta oleks patt.