Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2025697t1h98e3.jpg)
Tiina Intelmann kirjutab, et ehkki ÜRO rolli muutumine on tõstatanud ka kahtlusi selle institutsiooni vajalikkuses, on tegelikult see endiselt tugevaim jõud konfliktide ennetamisel maailmas.
Eestlase stereotüüpse arusaama kohaselt on ÜRO üks eksootiliste rahvaste koosistumise koht, mille peale meiesugused täitsamehed aega ei raiska. On kuulda ka, et see 20. sajandi jututuba on ajast ja arust, pillub raha tuulde ning võiks 21. sajandil koos teiste jututubadega internetti kolida. ÜROga seostub parv sihitult lendavaid rahutuvisid, oliivipuuoksad ja muu vanamoodne sümboolika.
Kuid kas see ongi kogu tõde? Kas pole me nooruse uljuses maailma liiga lihtsaks ja ahtakeseks mõelnud? Heitlike aegade kiired hinnangud võivad ekslikeks osutuda.
Külma sõja järel
Külma sõja lõpp muutis olukorda kogu maailmas ning loomulikult ka ÜROs.
Kahe bloki vahelise vastasseisu painest vabanenud maailm hakkas teadvustama piirkondlike ja riigisiseste konfliktide laastavat mõju laiemale julgeolekukeskkonnale ning asus nende konfliktidega aktiivselt tegelema.
Hirm suure sõja ees taandus, asemele tulid uued mured, Euroopa sai Jugoslaavia lagunemise sasipuntra. Vahel väidetakse, et maailm on pärast külma sõja lõppu vägivaldsemaks muutunud. Päris nii see siiski ei ole. Külma sõja ajal toimus 75 kodusõda. Samas on tõsi, et nii paljudel konfliktidel kui ka nende lahendamisel lasus tol ajal kahe suurriigi vastasseisu pitser.
ÜRO rahuvalve on pea sama vana kui organisatsioon ise. Esimene rahuvalveoperatsioon käivitati 1948. aastal, vahetult pärast seda, kui ÜRO otsustas jagada Palestiina territooriumi ja luua Iisraeli riigi.
See sõjaväelastest koosnev vaatlusmissioon töötab tänaseni, jälgides, kuidas pooled peavad kinni erinevatest vaherahulepingutest.
Operatsioonis osaleb ka Eesti. 1949. aastal loodi sõjaväeline missioon, tagamaks vaherahu India ja Pakistan piiril. 1964. aastast valvab ÜRO eraldusjoont Küprose kreeka ja türgi kogukondade vahel.
Tõelise hoo sai ÜRO rahuvalve sisse alles pärast külma sõja lõppu.
ÜRO sekretariaadi juhtimisel töötab praegu 17 rahuvalveoperatsiooni, kus osaleb 70 000 inimest, aastas kulutab ÜRO rahuvalvele 4 miljardit dollarit.
On mõistetav, et suurema osa kuludest katavad arenenud riigid. USA annab veidi alla veerandi, ka Eesti suurendas paar aastat tagasi oma sissemakse suurust. Hetkekski ei tohi aga unustada, et suurem osa rahuvalvajaid on pärit arengumaadest. ÜRO mandaadiga rahu valvates hukkuvad Bangladeshi, Pakistani ja India noored mehed.
Konfliktide ennetamine
Aina rohkem on hakatud aru saama aga sellest, et otsese sõjategevuse lõpetamine ei pruugi tuua stabiilsust. «Kiiresti sisse ja kiiresti välja» mudel on rahaliselt tasuv vaid pealiskaudsel vaatlemisel.
Riiklike struktuuride puudumine loob tihti olukorra, kus samasse kohta tuleb jälle tagasi minna. Pärast külma sõja lõppu on ÜRO keskendunud ka sellele, kuidas sõjast laastatud piirkondades üles ehitada normaalsed jätkusuutlikud riigid.
Esimeseks «uue aja» rahumissiooniks oli ÜRO tegevus Namiibias. ÜRO peasekretär määras oma eriesindajaks Namiibiasse Martti Ahtisaari. Tema juhtimisel taastati Namiibia iseseisvus, ÜRO valvas rahu, koordineeris politseitööd, korraldas valimised.
Praegune ÜRO reform on keskendumas sellele, kuidas konflikte ära hoida ning ka sellele, kuidas peale otsese sõjalise tegevuse peatamist ehitada üles ühiskond, mis suudaks tagada inimestele rahu ja väärika äraelamise.
Eestis on piinlikult vähe tähelepanu pööratud erinevate organisatsioonide koostööle kriiside ja konfliktide lahendamisel. Tihti nähakse Euroopa Liidu või NATO rolli eraldi, tervikpilt jääb kättesaamatuks.
Konflikti puhkemisel viiakse küsimus reeglina ÜRO Julgeolekunõukogusse. See samm ei ole vaid vormipärane kummardus maailma suurimale organisatsioonile. Kõigile ÜRO kitsaskohtadele vaatamata ei ole maailmas teist kogu, mis ühendaks kõiki maailma rahvaid ja mille otsustel sellest tulenevalt oleks sama lai legitiimsus. Nii Euroopa Liidus kui NATOs otsustatu peegeldab siiski vaid neisse organisatsioonidesse kuuluvate riikide ühist seisukohta.
Regionaalne koostöö
Ei tohi ka unustada, et enamik riike maailmas soovib näha ÜRO mandaati, kui oma sõjaväelased rahumissioonile saadab. Julgeolekunõukogu võtab vastu otsuse kriisi lahendamiseks.
Lisaks ÜRO enda juhitud operatsioonidele pöördub Julgeolekunõukogu tihti mõne regionaalse organisatsiooni poole palvega võtta enda kanda rahuvalveoperatsiooni praktiline korraldamine. Selleks võib olla nii NATO, Aafrika Liit kui ka ad hoc koalitsioon.
Nii töötab Sudaanis Aafrika Liidu rahuvalvemissioon, Kosovos valvab rahu NATO. Euroopa Liit on moodustamas lahinggruppe, mida saaks Julgeolekunõukogu soovil kiiresti kriisipiirkonda saata. Okupatsiooni lõppedes pöördus Iraagi valitsus ÜRO poole palvega, et ÜRO annaks mandaadi stabiliseerimisjõudude tegevuseks riigis. Ka Eesti poisid on Iraagis Iraagi juhtkonna palvel ja ÜRO otsuse alusel. 1999. a anti kogu Kosovo territoorium ÜRO hallata. Nii on see ka praegu.
Loomulikult on ÜRO-le selles töös abiks olnud väiksema liikmeskonnaga organisatsioonid. Nii valvab rahu NATO ja valimisi on korraldanud OSCE. Kõik see on aga toimunud ÜRO Julgeolekunõukogus kinnitatud kava kohaselt. Rahvusvahelist tegevust Afganistanis koordineeritakse samuti ÜRO Julgeolekunõukogu otsuste kaudu.
Hiljutine RAND korporatsiooni uuring jõuab mõnevõrra üllatuslikult järeldusele, et ÜRO on olnud operatsioonide planeerimisel ja juhtimisel vägagi edukas. ÜRO kulutab vähem raha, konfliktide kordumine samas kohas pole eriti sage, operatsioonide juhtimiseks läheb vähem ressurssi. Tähelepanuväärne on seejuures, et eesmärgiks oli võrrelda ÜRO juhitud operatsioone USA juhitud operatsioonidega.
Muutuv maailm
Horvaatiat nimetati 90ndatel aastatel naljatades ÜRO Julgeolekunõukogu alaliseks liikmeks. Nii tihti olid Horvaatia probleemid päevakorras. Nüüd on Horvaatia alustamas liitumisläbirääkimisi Euroopa Liiduga.
Tõsi, Horvaatias on veel miinivälju ja ÜRO loodud Jugoslaavia sõjakuritegude tribunal ootab kindral Gotovinat kohtu ette. Samas ei sea keegi kahtluse alla, et horvaadid kuuluvad Euroopasse sama enesestmõistetavalt kui eestlased või tehhid.
Euroopa Liit on avanud ukse ka teistele Balkani riikidele. Põhimõtteline otsus liitumise kohta on tehtud, edasine sõltub reformide kiirusest. Raamatud Bosnia sõjast ja Daytoni rahulepingu sõlmimisest ootavad riiulitel ajaloohuvilisi lugejaid.
Kosovos on toimunud valimised, kohalikud elanikud võtavad samm-sammult üle ülesandeid, mida siiani on täitnud ÜRO.
Küsimust ÜROst ei saa taandada pistrike ja tuvide vastasseisule. Nii pistrikud kui tuvid on tugevamad, kui tegutsevad koos liitlastega. Mõttekaaslaste otsimiseks sobivad aga kõik rahvusvahelise koostöö vormid suurepäraselt.
Euroopa Liidus oma välispoliitilist identiteeti otsiv Eesti peaks juurdlema, miks nii võimas blokk nagu Euroopa Liit peab ÜROd oma välispoliitilise tegevuse nurgakiviks, miks otsuste tegemisel räägitakse nii tihti vajadusest saavutada võimalikult paljude riikide toetus.
ÜRO rolli mõistmiseks on vaja väga selgelt vastata küsimusele, kas Eesti võtab täie tõsidusega enda kanda laiemad välispoliitilised eesmärgid, mida jagame oma partneritega Euroopa Liidus ja NATOs.
Artikkel peegeldab autori isiklikke seisukohti.