Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõned-õigused-reserveeritud-tüüpi litsentsilepingute kasutamine aitab hirmu ja õõva asemel tekitadaautorikaitse ees austust ja mõistmist.
Avastasin tänu Eesti Päevalehe arvustusele, et lehtede filmireklaamide vahel on hakanud ennast ilmutama käeraudadega teadaanne. Tellijaks Eesti Autoriõiguste Kaitse Organisatsioon ning sõnumiks see, et internetipiraatlus on kuritegu ning Martin ja veel mõned tegelased on selle eest juba trahvi saanud. Tõenäoliselt on loetletud kodanikud interneti kaaperdanud, väärtuslikuma kraami kottpükstesse toppinud ning aluse põhja lasknud või vähemalt jääb selline mulje, kui ma lähen www.eako.ee kodulehele, kus iga teemalehe sisuks on napp «Vabandame, leht on koostamisel».
Ausalt öeldes on selline lähenemine igati mõistetav: ma olen nõus, et autoriõiguste kaitsega pole meil lood mitte kõige roosilisemad ning üldsuse informeerimine on hädavajalik. Probleemile tuleb panna lihtne nimi ning see mingi nipiga sihtgrupi teadvusesse viia, hirm on seejuures igati arvestatav abimees. Internetis on Martin ja teised piraadid, vaata, et me sind nendega samas pundis ei juhtu nägema. Lool lõpp? Kindlasti mitte.
Meis on loodud hirm autoriõiguse ees, samas kui tegelikult oleks vaja tekitada hoopis austust ja arusaamist. Kui võtta autoriõigus seltskonnas jutuks, on topp-3 teemad nähtavasti seaduse alusel raha nõudmine väikepoodidelt, raadiot kuulavatelt taksojuhtidelt ja tuntud sünnipäevalaulu õpetavatelt lasteaedadelt. Tundub, et mingi koha peal on vint tugevalt üle keeratud ning austuse tekitamine seaduse vastu ilma seda oluliselt reformimata võimatu.
Kust jookseb lubatuse piir?
Tegelikuks probleemiks ei ole ju see, et autoritele kuuluvad kõik õigused häda on pigem selles, et me vaikimisi tähistame kõik oma loodu ©-märgiga ning lisame juurde seletuse «Kõik õigused reserveeritud».
Äkki peaks veidi sügavamalt mõtlema selle peale, mida lubada ning mida mitte? Pikka aega oli www.ilm.ee lehe allservas kirjas, et lehe materjalide kasutamine mis tahes viisil on keelatud selgelt täitmatu nõudmine. Nüüd aga «© ilm.ee saidi materjalide kasutamine ilma autori kirjaliku nõusolekuta lubatud!» Braavo!
Aga kuidas on lugu suulise nõusoleku küsimisega? Kas ma pean viitama? Raha maksma? Kas on mingeid muid piiranguid? Kindlasti olid omad küsimused ka ilm.ee rahval: kuidas koostada ühe hingetõmbega loetav lause, mis oleks lihtinimesele mõistetav, lubaks materjalide kasutamist, aga jätaks mingid õigused ka autoritele.
Kuradi keeruline probleem! Suur osa minu loengumaterjalidest ja muudest tekstidest ripub netis ning ma tõepoolest tahan, et neid loetaks, trükitaks välja ja jagataks sõpradele, sest minu hinnangul on need õpetused olulised ning maailm oleks parem paik, kui kaaskodanikud neid järgiksid.
Mõistagi oleks maailm isiklikult minu jaoks parem paik, kui nad mult veidi koolitust ostaksid või kui keegi kirjastaja otsustaks need tekstid raamatuks vormida ning mulle selle eest raha maksta. Aga ma olin rõõmus ka ühe paari nädala taguse laupäevase telefonikõne üle, kui helistas kodanik, kes palus luba minu tekste organisatsiooni sisekoolitusel kasutada. Mõistagi ta sai selle loa. Lisaks tuli päike välja ja tuju läks heaks mõeldes selle peale, et internet ei olegi piraatluse kants, seal on hulgaliselt neid, kes ei pea paljuks sinu telefoninumber üles otsida ning küsida luba 1996. aastast netis oleva teksti kasutamiseks!
Terve mõistuse reeglid internetis valmis
Tagasi probleemi juurde: meil on vaja lihtsalt ja arusaadavalt öelda «mõned õigused reserveeritud» ehk «some rights reserved», vältimaks üha laiemaks muutuva autoriõigusega ettenähtu täies mahus rakendumist ja kasutajate automaatset piraadiks kuulutamist.
Tegemist pole kaugeltki ainult Eesti autoriõiguse probleemiga ning sellega on edumeelsed mõtlejad juba mõned aastad Creative Commonsi nime all tegelenud ning selle reaalseks tulemuseks on rida «(cc) some rights reserved» litsentsilepinguid, mida saavad kõik vabalt kasutada.
Toon ühe praktilise näite. Olgu selleks minu enda 1996. aastast pärit tekstitöötluse õpetused, mille kasutustingimused on hetkel pehmelt väljendudes küündimatud. Veebilehelt creativecommons.org/license leiab abivahendi sobiliku litsentsi valikuks 11 tüüpversiooni hulgast, kus tuleb vastata kahele küsimusele: kas sa lubad oma teose kasutamist ärilisel eesmärgil ning kas lubad teistel luua sinu teosel põhinevaid uusi teoseid (nt tõlge, ekraniseering jne). Vastates teisele küsimusele jaatavalt, saab määrata ka põhinevate ehk derivatiivsete tööde jaoks lisatingimuse, mis nõuab nende litsentseerimist samadel tingimustel. Õigupoolest on veel ka võimalus öelda, et teose kasutamisel pole minule kui autorile viitamine kohustuslik, aga enamik meist seda niikuinii ei valiks, nii et jätame selle.
Mina valin harilikult litsentsi, mille ingliskeelne lühikirjeldus on «attributionnoncommer-cial-sharealike» ehk minule kui autorile peab viitama (attri- bution), keelatud on kasutamine «viisil, mis peab eelkõige silmas või taotleb ärieeliseid või isiklikke finantshüvesid» (non- commercial) ja kes tahab võib tõlkida või mida iganes peaasi, et tulemus oleks minu määratutega samadel tingimustel levitatav (sharealike).
Pärast valikute tegemist saan koodijupi, mida on mugav lisada veebilehele ning mis annab tulemuseks kena (cc)-ikooni koos lingiga creativecommons.org vastava litsentsi kodulehele, kus on mitte-juristile arusaadavalt lahti seletatud, mida tohib ja mida ei tohi teha ning omakorda link «juriidiliselt täiuslikule» litsentsilepingule.
See ei ole revolutsioon või õigustest loobumine kes viitsib teksti läbi lugeda, näeb, et seal on muu hulgas viidatud võimalusele kasutada mõne autorite ühingu abi oma õiguste esindamisel, saada tasu teoste raadios (või internetis) esitamise ja helisalvestiste levitamise eest juhul, kui see toimub ärilistel eesmärkidel.
Kui keegi soovib lihtsalt minu loodut sõpradega (või oma isikliku veebilehe külastajatega) jagada, võib ta seda südamerahus teha, kui alles on viide minule ja litsentsitingimustele. Kui Martin saab selle abil mingi mitteärilise eelise (näiteks pälvib Mariliisi tunnustuse või saab arvutiõpetuses viie), on see igati OK ja brå. Aga kui Martin otsustab minu loodu CD-le põletada ja huvilistele saja krooni eest müüa, on ta piraat mis piraat.
Mitmel pool on valmis või käimas (cc) litsentside lokaliseerimised, st «inimloetav» versioon ja kõik muu tõlgitakse ning juriidiline leping viiakse kujule, mis arvestab vastavas riigis kehtivaid seadusi. Näiteks Eesti puhul olevat vaja täpsustada mõningaid litsentsilepingu ülesütlemise tingimusi lähtuvalt võlaõigusseadusest ja vahest veel midagi.
Varsti ka maakeeles
Kohandatud leping tõlgitakse tagasi inglise keelde ja saadetakse Creative Commonsi juristidele kontrollida, misjärel on ette nähtud veel võimalus üldsusel tulemust kommenteerida ja siis kuulutatakse tulemus kasutuskõlbulikuks.
Eestis oleme hetkel niikaugel, et tekst on tõlgitud (tänud, Margus Enno!) ning ettevõtmist oluliseks pidavatele juristidele kohandada antud, samuti oleme tutvustamas (cc) võimalusi potentsiaalsetele huvilistele. Esimeste (cc)-litsentsi kasutajatena võiks esile tuua Eesti Instituudi projekte www.estonica.org ja www.kultuur.info.
Mida saad sina omalt poolt teha? Võiksid korraks rahulikult maha istuda ja mõelda, millised on sinu või sinu firma kodulehe (või muude teoste) kasutustingimused ning kas need vastavad eesmärgile ja on täidetavad. Võib-olla oleks mõistlik asendada need juba täna pasliku (cc)-tüüplitsentsiga ja tõsta panus piraatlusega võitluses hirmu faktorilt austusele? Jätame taksojuhtidele katuse pakkumise ja lasteaedade maksustamise neile, kelle meelest peab autoriõiguse seadus olema kõike reguleeriv, ning pöörame natuke rohkem tähelepanu oma loodu levitamisele.