Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2018979t1hd80c.jpg)
Kirjandustuur, mis viinakuu eelviimasel nädalal kaheksa kirjaniku osavõtul, Eesti Kultuurkapitali ning Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu toel Eestimaa linnu külastas, sai algtõuke Jürgen Rooste süngest väitest, et raamatukoguhoidjatel puudub kodumaise kirjanduse suhtes missioonitunne, et nad ei tea ega edasta lugejatele eesti uut kirjandust, ning nagu põletikulistest reaktsioonidest selgus, tõstatas ta sellega raamatukogutöötajate seas paraja pahameeletormi, aga ka mõlemapoolse arusaamise lähemate kontaktide otsimise vajadusest.
Ning just, lähemaid ja otsesemaid kontakte looma suundusidki kaheks grupiks jaotunud kirjanikud, kellest Leelo Tungal, Urmas Vadi, Jan Kaus, Eeva Park koos ajakirja Raamatukogu toimetaja Maire Liivametsaga läbisid raamatukogudes esinedes neli õ-tähega linna, Põlva, Võru, Põltsamaa ja Jõhvi, samal ajal kui Jürgen Rooste, Toomas Raudam, fs ja Karl Martin Sinijärv esitlesid iseend ja oma loomingut Viljandis, Haapsalus, Albus ning Pärnus.
Juba Põlva Keskraamatukogus, kus 21. oktoobril toimus ringsõidu avalöök, oli saal rahvast tulvil ning huvi eesti kirjanduse vastu elav.
Jan Kaus, kes oli enda peale võtnud nii ettevõtmise praktilise korralduse kui ka põhiettekande raskuse, rääkis kirjanduse haaramatusest olukorras, kus ilmub väga palju uut, mistõttu teoste ja autorite nimed kuhjuvad ning olulist märgata ja ära tunda läheb järjest keerulisemaks.
Esitledes «eesti kirjanduse jäämäe nähtamatuks jäävat osa», arvas Jan Kaus, et just sealt võib leida eesti kirjanduse uuema, huvitavama poole ning et tema jaoks on vähemalt antud hetkel eesti luule, mis väga lihtsustatult polariseerub kaheks ajatuks ja ajaliseks just tugevalt esindatud ajasse haarduvate autorite näol.
Uusi küllakutseid
Ettekande piiratud aega arvestades andis Jan Kaus eesti uuemast proosakirjandusest laiahaardelise ja ikkagi ka sügavutimineva ülevaate, tutvustades samas rohkelt kaasavõetud raamatuid ning nende autoreid.
Seda, et ta ettekanne mõjus, tõestas ehk kõige käegakatsutavamalt asjaolu, et nii raamatukogud kui üksikisikud ostsid tutvumiseks väljapandud teoseid märkimisväärse summa eest ja kirjanikud said uusi kutseid lugejatega kohtumiseks.
Leelo Tungal, keda väga oodati ja hästi tunti, rääkis kokkutulnutele nii eesti lastekirjandusest kui ka kirjutavatest lastest, kes Leelo ellukutsutud ja toimetatud ajakirjale Hea Laps kaastööd teevad, mäletades ja hinnates minu jaoks lausa müstilise selgusega nimepidi vaat et iga oma väikest kaasautorit.
Kirjandusajalooline lugu raamatu «Barbara ja suvekoerad» põnevast saatusest 1991. aasta kirjastusekrahhis, raamatu tee prügikastist Tammsaare kirjandusauhinnani ning Leelo soe vaimukas luule tegi jätkuvat rõõmu nii meie esinemistrupile kui kõigile kuulajatele.
Urmas Vadi lühiproosa vallandas aga mõnusa naerumöllu. Tema novellikogu «Unetute ralli», ta uued jutud ja Jan Kausi katkend novellist «Mõnus päev» tekitasid lõpuks tunde, nagu ei olekski me sõnaliselt esinemas, vaid lugejate ees dässilikult kirjandust «jammimas».
Selle kirjandusreisi üllatus oligi see, et meie üksteise kuulamise ind ja põnevus kasvas iga esinemisega ning peegeldus minu meelest ka saali, mis elavnedes kaasa tuli ja oma ära tundis.
Meil tekkisid kuulates «soovilood» ja nagu Urmas Vadi ütles, oleks me võinud tuuri lõppedes vabalt veel ühe korra vaid neljakesi kokku tulla ning üksteisele esineda.
Midagi sellest heast kirjanduslikust kooskõlast ja põnevusest kandus ka kuulajatele üle ja see oli üks põhjus, miks neli järjestikust esinemist rasked ei olnud, kuigi meil tuli vastust anda ka lugejate ärritunud küsimustele.
Üheks põhiliseks etteheiteks uuemale eesti kirjandusele sai tekstides esinevate roppuste küsimus, mida edastati meile ikkagi palju leebemas vormis, kui see raamatukogude igapäevaelus tunda annab.
Roppuste küsimus
Raamatukoguhoidjad ütlevad, et nad peavad ära põiklema inimesi vihastanud tagasivisatavate raamatute eest, nii et asi läheb ülifüüsiliseks ja vägivaldseks mitte ainult tekstides, vaid lugejate keskelgi.
Ka ei pea paika kõmumeedias vahtu löödud nn kultuskirjanike suur lugejate arv. Hüvitusfondi nimekiri näitab ikkagi vaid seda, et teatavat kõmu tekitanud nimesid, nende raamatuid raamatukogudest küll võetakse, aga ega neid seepärast veel loeta.
Kindlasti mõjutab selline eesti autoris pettumine kogu meie kirjanduse lugejaskonda. Nii et on, mille peale mõelda, ja selle kõige taustal tundus meie kirjandustuur veelgi tarvilikum ja ajakohasem.