Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erinevalt stalinismi epohhi plakatite ja muu visuaalse olluse realismi-taotlusist kommunikeerivad tänapäevases kujutavas kunstis peamiselt alateadvusest üles hulpivad pildid, vastavad assotsiatsiooniväljad ja metafoorid.
Ka Lembit Küüts pealkirjastab oma viimatise, Tartus Tampere majas näha oleva näituse reaalsuseks teatava mööndusega: «subreaalsus».
Autori seletus sellele mõistele viitab siinkirjutaja arvates küll ühele teisele reaalsusele (sürreaalsus), kuid loomingut see ei muuda. Mõlemad seavad enda ülesandeks tegeleda inimese teadvuse(eelse, -aluse) mäluga, teatud mõttes meie vaimsete süvakihtidega. Antud juhul on põhjust kõnelda kirjandusest, sest eksponeeritud tööde vormistus ja selge komplektsus jätavad üsna kirjaliku mulje just nagu raamat. Seekordses ekspositsioonis on üksnes joonistused, peamiselt A5-formaadis tuijoonistused.
Konkreetseid töid lahata justkui ei saa, sest tööde juurde pole nimesid pandud ega ole üksikud eksponaadid ka muul moel tuvastatavad.
Rõõmustavad joonistused
Näitusest suurima osa võtavad enda alla juba mainitud tuijoonistused, mis mõne kuu eest olid näha ka Viljandis. Midagi maailmatunnetuse suhtes enneolematut need küll pole, kuid rõõmustavad need sellele vaatamata.
Kuna olen visandeidki näinud, söandan kinnitada, et need pildid on vahest ausamadki, kui autor seda plaanis. Ning just selle tõdemuse tõttu pean moevoole eiravast Küütsist lugu. Et eneseks jäämine või nii.
Sisimat ennast suudab väljendada aga vaid see, kel on omandatud väljendusadekvaatsust võimaldav käeline osavus. See suutmine on justkui jalgrattasõit või ujumine, millest midagi jääb sinu reflektoorsesse mällu ka siis, kui asjaga tegelemine on miskipärast teisele kohale jäänud.
Kunstiõppeasutusis püütakse õpilasele külge pookida vist eeskätt käelist külge. Selle osa omandas Küüts Tartu kunstikoolis, mistõttu ta võib vabalt oma siseilma piltideks vormistada.
Nüüd siis tundub täieliku enesestmõistetavusena või loomupärasusena see eneses urgitsev mänglevus, mille saatel Küüts oma 222 pilti vaataja pilgu ette on loonud. Mäletatavasti alustas autor järjekindlat kunstitegemist alles tosin aastat tagasi ehk mitte enda lapsepõlves; ning teame sedagi, et toonased pildid meenutasid paljuski kunstilise ergutaja Andrus Kasemaa joonistusi.
Tänaseks on sellest sellilikust sarnasusest järel vaid osast piltidest aimuv (tegelikult kõiki maalijaid-joonistajaid iseloomustav) soov anda tasapinnal edasi ruumilisus-illusiooni. Seekordse ekspositsiooni enamus, 214 tuijoonistust tegeleb siiski hoopis muuga, olles mingis mõttes kontseptuaalne looming kulutada ühele pildile maksimaalselt 1 minut.
Mitmeid Küütsi joonel põhinevaid pilte vaadates meenub Valgu karikatuuride ja tarbegraafika vormikeel; ühtede nonfiguratiivsuse laad ja teiste hellus meenutavad Malini joonistusi; nii mõnedki pildid paitavad meelelist ilu märkavat silma ehk käituvad analoogselt Subbi aktidega.