Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peep Aaviksoo kirjutab Tallinna võimukriisist ettekäänete asemel on Reformierakonnale oluline läbipaistvus ja valijatele antud lubaduste täitmine.
Pealkirjas oleva küsimuse hõikas mulle kolmapäeva varahommikul üks vanahärra tänavalt.
Hakkasin mõtlema, kui paljude inimestele võiks see küsimus korda minna. Kümnele, sajale? Ei tea ja võib-olla polegi oluline. Linnakodanikule on oluline see, mida vähem linnavõimu kodanikel igapäevaselt tunda on.
Pole tähtsust, kelle nimi on kirjutatud linnapea kabinetiuksele. Tähtis on see, et teed ja tänavad oleks korras ja pühitud, lapsed koolist turvaliselt koju saaks ning linnajuhid mingite kahtlaste tehingutega hakkama ei saaks. Nii lihtne see ongi.
Aeg meid muutnud pole
Linnaeelarve on poliitikutele olulisimaks vahendiks oma ideede teostamisel. Pole midagi imestada, et pärast mõnusat suvepuhkust on kired Tallinnas lõkkele löönud just eelarve koostamine.
Vaidlesin kevadel linnapeaga selle üle, kas peaksime linnaeelarvest jagama raha laiali toetustena või investeerima teedesse kuppelmaastiku sugemetega teesse sadamast lennujaama ehk Tartu maanteesse. Ja nüüd oleme samas seisus tagasi. Minu seisukoht pole muutunud. Linnapea oma vist ka mitte.
Reformierakonna eesmärk praeguste vaidluste juures on saada linlastele parim eelarve. Jah, see võib kõlada loosunglikult, kuid minul on häbi autojuhtide, lastevanemate ja väliskülaliste ees.
Et Tallinna teed on sellised nagu nad on, et koolide remondiks on ette nähtud oluliselt vähem raha kui sel aastal, et pealinna rannaaladel ja promenaadidel puhub tuuleiil, mitte ei kõla inimeste sundimatu jutuvada.
Seetõttu esitasime Keskerakonnale nägemuse heas usus leida kompromissid järgmise aasta eelarves raha jaotamise kohta.
Saime vastu kirjatüki, mis algas lausega «Täname Teid 2005. a Tallinna eelarve vastu näidatud huvi eest.»
See on umbes sama, kui minna abikaasaga koju diivanit ostma ja talle ukse pealt hõigata, et järsku teda võiks kah asi huvitada. Loomulikult ei ole lohakalt sõnastatud lausejupp põhjus, mille peale solvuda, kuid teatud suhtumist see näitab.
Mille üle me vaidleme?
Eelarve läbipaistvus võib tunduda inimesele, kes linnaeelarvet just iga päev ei loe, tähtsusetuna. Meid tegi murelikuks see, et keskerakondlaste haldusalas oleva teedeehituse rea taga laiutas suure numbri taga tühjus, kuid näiteks koolide remondiks ette nähtud raha on objektiti lahti kirjutatud.
Ka eelmiste eelarvekõneluste ajal on kuuldud lubadusi konkreetsete investeeringute jaotamisest teedeehituses.
Kuid ilmne korraldus valdkonna abilinnapeale võimalikult ähmane eelarve teha paneb keerulisse olukorda nii tolle abilinnapea kui ka Reformierakonna abilinnapead. Kui isegi meie ei tea täpselt, kuhu linna raha kulutatakse, siis millisest koostööst saame me rääkida?
Eelmise nädala algul seisis meie laual eelarveprojekt, mille kohaselt eraldataks enneolematult suured summad Vene Kultuurikeskusele (60 miljonit aastas) ning munitsipaalelamuehitusele. Kindlasti on tegu oluliste valdkondadega, aga linn peab oma väheste võimaluste juures olema ratsionaalne.
Reformierakond ei ole nõudnud midagi utoopilist ega taha ajada linnaeelarvet lõhki. Küsimus on prioriteetide sättimises. Eelpool toodud kulutuste arvelt on vaja panustada tulevikku.
Selle asemel, et investeerida homsesse ja saada tulevikus rohkem, lähtub meie koalitsioonipartner põhimõttest, et süüa täna ja kiiresti, hoomamata, et ülehomme võib laud täiesti tühi olla.
Et head mõtted saaks teoks
Reformierakonda on alati iseloomustatud oma ideede tulise kaitsja ja jõulise läbirääkijana. Jah, me soovime seda. Miks peaks me seda häbenema?
Vaatamata Savisaare püüdlustele näidata, et eelarvevaidlus on vaid ettekääne koalitsiooni lõhkiajamiseks, on asi risti vastupidine. Eilne kohtumine näitas ilmekalt poliitilist kõrgpilotaai.
Kõigile Reformierakonna esitatud nõudmistele oldi valmis järele andma.
Muuhulgas leidis aset ammu avalikkuse kriitikatule all oleva Raepressi (teisisõnu Keskpressi) juhi Alaküla ohverdamine.
Lihtne on anda lubadusi, mida kunagi täitma ei pea. Keskerakond on otsinud kontakti Res Publicaga alustamaks läbirääkimisi koalitsiooni moodustamiseks Tallinnas. Selle poliitilise prostitutsiooni eesmärgiks on mängida Reformierakond kõrvale Tallinna koalitsioonist.
Hoolimata sellest, kes on järgmisel reedel linnapea, on oluline see, mis linnas tehtud saab. Ja loo alguses mainitud vanahärrale veel lohutuseks Savisaare rolli ei ole põhjust üle tähtsustada, olulisim on see, et head mõtted teoks saaks.