Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/12/23/12830689t1h4111.jpg)
Äsja tähistasime Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeva. Juba õige mitmendat korda esinevad meie sportlased olümpiamängudel oma lipu all. 13 aastat on inimese elus murdeline iga kas ka ühe riigi ajaloos? Mõnes mõttes ehk ongi. Beebiea ja kooli alguse mured on möödas, on aeg tõsisemalt mõelda, mis saab tulevikus.
Pealkirja kõrval mainitud artikkel andis ainet mõtisklusteks, kuid lõplikuks tõukeks praeguse kirjatöö alustamisel sai sündmus, õigemini küll sündmuse puudumine pühade-eelsel 19. augustil. Siis, kui Eesti Raadio ja ETV igas uudistesaates korrati valitsuse otsust eraldada 390 miljonit krooni kolmele Eesti suurele haiglale. Kahtlemata hea otsus.
Kuid uudistekünnist ei ületanud mitmed muud valitsuse sama päeva otsused, sealhulgas näiteks see, et järgneva kolme aasta jooksul eraldatakse 400 miljonit krooni (sellest 350 miljonit krooni ELi raha) teaduse infrastruktuuri parandamiseks.
Tõsi, kogu valitsuse istungi päevakorda ei jõuaks meediakanalid parimagi tahtmise juures tutvustada ja ega kõik tõesti avalikkust huvitagi. Mainitud kaks otsust on ka veidi erineva staatusega: teaduse puhul tähendab see alles konkursi väljakuulutamist, haiglatel on see etapp juba läbitud.
Andku nüüd palgatõusu ootavad arstid-õed-sanitarid andeks, kuid teadusega võrreldes liiguvad meie meditsiinis siiski hiigelsummad. Seetõttu arvan ja loodan, et 400 miljonit krooni teadusele mõjutab Eesti tulevikku rohkem kui sama summa raviasutustele.
Arsti- ja geeniteadustesse investeeritud miljonid omakorda aitavad kaasa sellele, et me ei vajaks nii palju kalleid haiglaid.
Raketiinsener Aadu Karemaa juhib oma kirjutises tähelepanu mitmele elualale ja arengusuunale, mis lähemas või kaugemas tulevikus määravad suure osa maailma käekäiku. Mõne teise visionääri valik võiks ehk Karemaa pakutust veidi erineda, kuid igal juhul oleksid selles esikohal elualad, kus võtmesõnadeks on teadmised, uued ideed, avatus, edasipüüdlikkus jne.
Eesti on 13 aastaga läbi teinud märkimisväärse arengu. Usutavasti on ka enamik Eestis töötavaid teadlasi valmis tunnistama, et tööolud on hoopis midagi muud kui vahetult taasiseseisvumise järel (siis näiteks tuli vahel otsustada, kas vähesed kiiresti väärtust kaotavad rublad kulutada maja hädapäraseks kütmiseks või palgamaksmiseks mõlemaks ei jätkunud).
Raha pole kellelgi kunagi liiga palju, kuid tahaks loota, et hakkab ümber saama aeg, kus Eesti meedia peamisteks teadusuudisteks on kemplused (sageli naeruväärselt väikeste) summade jagamise või ümberjagamise üle. Eesti teadlastel on saavutusi, millest tasub kirjutada-rääkida. Seda enam, et võrreldes paljude (läänepoolsete) kolleegidega on need teoks saanud väga kitsastes oludes.
13-aastasel jäävad riided kiiresti väikeseks. Nüüd on ka teaduses aeg mõelda täiskasvanuks saamise peale asendada nii otseses kui kaudses mõttes kitsaks jäänud katseseadmed, uurimisriistad (mis sageli on pärit veel nõukogude ajast), aga ka hooned nüüdisaegsetega. Just selleks ongi see kolmeks aastaks 400 miljonit krooni lubav pilootprojekt mõeldud. Sellele peaks aastatel 20072013 järgnema n-ö pärisprojekt veel suuremas mahus.
Tahaks vaid loota, et tulevased valitsused seda kurssi ikka järgiksid, et see oleks kogu Eesti riigile arusaadav ja vastuvõetav tulevikusuundumus.
Eriti tahaks selle raha jagajatele soovida ettenägelikkust ja avarat pilku, ehk julgustki selleks, et Eesti arengu mootorina ei nähtaks mitte ainult neid teadusvaldkondi, mille nimetuses on sõna tehnoloogia, mitte ainult mõne aasta pärast otsest majanduslikku efekti tõotavaid rakendusuuringuid.
Teadus on keerukas mitmekihiline nähtus, mille lahutamatuks osaks on ka esmapilgul elukauged ja abstraktsed alusuuringud millegi täiesti uue leidmiseks. Iial ei või teada, kust see «salapärane tundmatu» välja võib ilmuda ja millega meile kasulik olla.
Elektrit ei avastatud mitte sellepärast, et teadlastele anti ülesanne valmistada paremini valgustavaid küünlaid. Ei, see oli loomulik teaduslik uudishimu, mis sundis Michael Faradayd ja teisi 19. sajandi suurvaime tegelema tollal vähetuntud elektri- ja magnetisminähtustega.
Ja kui Briti parlamendi liige William Gladstone kord Faradaylt küsis, kas neist uurimistest ka mingit kasu on, vastas Faraday ausalt: «Ma ei tea, sir, kuid olen kindel, et kord saate seda maksustada.»
Olümpiakulda seekord Eestisse ei tulnud. Teaduse peavõit Nobeli preemia on veel ihaldatum ja raskemini tabatav kui olümpiamedalid. Kui me paremate küünalde leiutamise kõrval ei unusta päris uute valgusallikate otsimist, siis ükskord võib ehk leida Eesti ka Nobeli laureaatide kodumaade hulgast.