Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aune Pasti arvates on olümpiamängude kajastus meie meediale proovikiviks - kust läheb eetika ja profressionaalsuse piir?
A jendiks kahe Eesti sportlase keeldumine ajakirjanike küsimustele vastamisest, kirjeldab Kalle Muuli 18. augusti Postimehes erinevaid maailmu, rolle ja rolliootusi ajakirjaniku vaatekohast. Ent ajakirjaniku-maailma kõrval on ka lugeja-maailm ja intervjueeritava-maailm.
Kõigepealt me nimetame, siis näeme. Ajakirjandusel on tänases imagoühiskonnas tohutu võim asjade nimetamisel. Igasugune nimetamine on samas ka vägivald nimetatava suhtes, piiride seadmine, ahistamine. Mitte ainult ajakirjanduses. Kui õpetaja peaks nimetama õpilast klassi ees teenitult juhmardiks või rikaste võsukeseks, siis seegi on jõu näitamine nimetatava suhtes.
Kui intervjueeritav nimetab ajakirjanikku pesunaiseks, on sama lugu. Nimetades tühistame teised rollid, anname hinnangu, rakendame oma jõudu. Kui nimetamine levib massikommunikatsioonis, siis kasvab ka jõud. Seda peaks nimetaja arvestama.
Eetikakonflikt
Ühiskonna valvekoera rollis kasutas meedia kollektiivselt oma võimu, materdades Janek Tombakut ja Elina Partõkad, maksumaksja raha eest Ateenasse sõitnud meelelahutajaid.
Ent vaatame olümpiat ka sportlase, treeneri, sõprade silmade läbi. Lapsevanem peaks oma sportlasehakatist kaedes hirmu tundma, kui tema väga tõsiselt treeningutesse suhtuv laps on kõike muud kui meelelahutaja. Võiduni võiks vändata, aga meelt lahutada ei mõista, pole suhtlemisaldis.
Mäletate veel suusatüdrukute hirmu ajakirjanike ees? Kas saab tõsiselt sportlaselt eeldada meelelahutaja oskusi, kui treeningutekski raha napib? Kui me tahame saata olümpiale parimad meelelahutajad, siis võiksime järgmisel korral mõelda Anu Saagimi peale.
Meedia armastab konflikti. Seekord näen konflikti ajakirjanduseetikas ja olümpiaeetikas. Ja ajakirjanduse võimus, mis tuleneb teadmistest, mitte pole kellegi arvelt anastatud. Meie maksumaksja on suhteliselt tagasihoidlik ja sportlastel ei ole raha, et omandada meediaga suhtlemise (meelelahutamise) algteadmised. Need teadmised on olemas spordiametnikel ja nende suhted meediaga on seeläbi ka ladusamad.
Sportlane, kes 37-kraadises kuumuses tundide kaupa organismi keemaminekuni vaeva näinud, ei saa edevalt kaamerasse vaadata ja võltsilt andestust paluda. Vaevalt et ajakirjanikki õnnelik oleks, kui juba ette on teada, et iga medalita jäänud olümplane kaamera ees päheõpitult halisema kukub ja tuhka pähe raputab.
Üks manipuleerimise võtteid on, et kui tunned, et sind hakatakse põrgusse saatma, saada ennast ise esimesena. Ehk kui kukud vabandama, siis antakse andeks.
Nähes ehedat sportlast, näed ehedat elu, mitte ajakirjanduse ega suhtekorralduse loodud meediamulli. Kahju, kui selle eheduse vastu lähevad professionaalid ristisõtta. Siin mulle tundubki, et ajakirjandus tervikuna kasutas pisut liiga hoogsalt oma neljandat võimu.
Professionaalsus vs ajud
Miks iga ajakirjanik ei saa head lugu? Ilmselt oskavad professionaalid teistmoodi oma küsimused küsida, oskavad ennast intervjueeritava jaokski arvamusliidriks, tegeliku võimu omajaks kirjutada-kõnelda ja on teinud ulatuslikku uurimistööd, olles eksperdid valdkonnas, mille nähtusi nad nimetavad. Mina arvan, et eesti ajakirjandus on professionaalne. Enamikus.
Konkreetse Tombaku-näite puhul meeldis mulle kõige rohkem ajakirjaniku reaktsioon. Kes kuulis küsimust-vastust televiisorist, mäletab ehk. Ajakirjaniku «Ookei» ei kõlanud mitte vähem vaenulikult-ähvardavalt kui sportlase soov, et teda rahule jäetaks. Vahejuhtum olnuks lõbus, kui üks võim ei oleks teist poolt kollektiivselt hukka mõistma hakanud.
Ajakirjandus on paljuski äri ja äris kehtib reegel, et sa pead oma klienti kuulama, kui tahad, et klient oleks lojaalne. Küllap pole palju neid kohti, kus ajakirjanik saaks kuulata oma lugejaid, vaatajaid, kuulajaid.
Olen sageli avalikel loengutel küsinud, kes loeb Kroonikat. Harva tõuseb mõni käsi. Kui siiski selgub, et kuulajad tunnevad ajakirja sisu, vabandatakse, et naine loeb või et juuksuris nägin. Et ma ise olen hoopis intelligentsem. Ärilisest seisukohast tuleb aga Kroonikat kiita, ajakiri on professionaalne, müüb hästi.
Kuhu kaovad intelligentsed tarbijad, et Luup enam ei ilmu? Ajakirjandusmaastikul ei või küll ei Kadastikule ega Luigele ebamajanduslikku mõtlemist ette heita. Pakutakse seda, mida tarbija ostab.
Teisalt, teises rollis, kui tellija satub olema samas ka ettevõtja, poliitik, sportlane avaliku elu tegelane , on kujutlused ja ootused väga erinevad. Inimesed kardavad ajakirjanikke. Suhtekorraldajana pean pidevalt juhte ajakirjandusega suhtlema julgustama. Loomulik reaktsioon on nagu Lutsu Tõnissonil: oleks teadnud, oleks kottu ära läinud! Ja ajakirjanik on professionaalsete oskustega, turule suunatud.
Valvekoera partner
Vaesel avaliku elu tegelasel (oh õudust, kui tema palk tuleb veel avalikust sektorist) ei ole sageli oskust meediaga suhelda. Ja siin ma ei pea silmas sugugi seda, kuidas hämada või varjata patutegusid. Puudub ettevalmistus, et osataks näha, millist informatsiooni ootab avalikkus ühe või teise rolli täitjalt, mida tähendab suhelda ajakirjanikuga.
Ajakirjanik pole sõber ega sõbranna, ammugi mitte psühholoog või kuri ajalooõpetaja. Ometi üritavad enamasti kõik vastata, isegi majandusjuht, kui küsitakse, millal toimus Jüriöö lahing.
On loomulik, et professionaalsele ajakirjandusele tekib professionaalne partner suhtekorraldaja. Mõlema ülesanne peaks olema avalikkust parimal viisil teavitada, hõlbustada info kättesaamist.
Olümpial tuleb professionaalsete suhtlemisoskuste vajalikkus eriti teravalt esile. Nauditavad on treenerite kommentaarid, sest nemad on ajakirjanikule võrdsed, oskustega partnerid, ja tulemus on huvitav. Muidugi suurendab erinevate valdkondade tuntud lapsesuude kodufilosoofia läbimüüki ja vaadatavust, aga eks igas külas ole omad ullikesed.
Ajakirjandus kui neljas võim on ühiskonnale tervikuna vajalik, professionaalsed ajakirjanikud õhutavad umbsekskippuvaid tagatubasid. Kui aga kritiseeritakse näiteks ettevõtjat, et see kehvasti oma brändi juurutab, või sportlast, et see küllalt alandlik ei ole, tuleks hetke oma eetilise minaga nõu pidada. Sest ühiskonna valvekoera valvekoer on tema enda professionaalsus.