Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Tulviste arvab, et kui oleme juba kord paika pannud, et soovime arendada teaduspõhist majandust, siis on viimane aeg konkreetseid samme teha nii põhihariduses, kõrg- kui kutsekoolides.
Üks viimaste aastate tähtsamaid poliitilisi otsuseid on olnud teaduspõhise tootmise seadmine Eesti majanduse prioriteediks. Just prioriteediks, mitte «üheks prioriteetidest» seda sõna saabki niisuguses kontekstis ainult ainsuses tarvitada.
Oleme otsustanud, et ei tee oma riigi ja rahva tuleviku kujundamisel panust mitte käsitööle, mitte rohkete odavate töökohtade loomisele koostajate, kangrute, õmblejate jaoks, ega ka mitte võistlusele poolakatega kumb dotatsioonide abil odavamalt kartuleid kasvatab , vaid oskusele maailma teaduses, sealhulgas Eesti teaduses sündivaid häid ideid ära tunda, neid omavahel seostada ja tootmises teostada ning siis saadusi targasti müüa. Niisuguse ettevõtluse näiteks sobib hästi mõni praegu Tartus meditsiini ja bioloogia piirimail tegutsevatest erafirmadest. Ühes neist näiteks töötab 32 inimest, kellest 28-l on ülikooliharidus. Keskmine palk on ligi 12 000, mis on Tartu oludes korralik.
Teistsugused eeldused
On päevselge, et teaduspõhine majandus ja maailma muutumine, mille käigus enneolematu kiirusega kaovad ja tekivad elukutsed, eeldavad teistsugust haridust kui traditsiooniline tööstus või põllumajandus. Seda mõistes on Eesti riik olnud oma poliitikas järjekindel ja eraldanud haridusele täiendavat raha, et võimaldada lastele 21. sajandi nõuetele vastavat haridust. Au ja kiitus! Kust need teaduspõhised tootjad muidu tulevad.
Järgmine samm ongi läbi vaielda ja kokku leppida, milleks ja kuidas seda raha kasutatakse. Kui leppisime kokku tootmise iseloomu asjus, ehk jõuame siis kokkuleppele ka vastava hariduse asjus.
Selles oleme küllap kõik ühel meelel, et haridusraha tuleb kasutada nii, et võimalikult paljud lapsed saaksid võimalikult hea hariduse. Edasi on vaidlemise koht. Näiteks: mis on õige, kas palgata kalli raha eest hea matemaatikaõpetaja või leppida praegusega või koguni matemaatikaõpetaja puudumisega ja teha koolimajale juurdeehitus? Ja kes niisuguseid otsuseid tegema peab, kas riik või kohalik omavalitsus või mõlemad koos ning kes vastutab?
Kui kohalik omavalitsus saavutab uue koolimaja ehitamise vallas, kus ei sünni lapsi, võib see kohalike inimeste enesekindlust ja uhkust kasvatada ning omavalitsejatele järgmistel valimistel kasuks tulla, aga riigi ja ühiskonna seisukohast on see muude vajaduste (pensionide, tervishoiu jne) arvelt pigistatud haridusraha ebasihipärane kasutamine, mille eest tuleb karistada. Seda raha ei kasutatud ju selleks, et kohalikud lapsed võimalikult hea hariduse saaksid. Kui mõnes meie koolis antakse haridust, millega selle lõpetajad Eesti ega välismaa korralikesse ülikoolidesse sisse ei saa, et pärast vääriliselt teaduspõhises tootmises osaleda, siis kelle peavad selle kooli lõpetajad pärast kohtusse kaebama, kas oma kooliaegse vallavolikogu esimehe ja vallavanema või Eesti riigi, kes ei taganud hariduse kvaliteeti?
Riigi vastutus
Hiljuti hoiatasid kaks endist haridusministrit, mu praegused head kolleegid Riigikogust, et kui riik hakkab koolidega otse suhtlema, nagu kavandatav haridusreform ette näeb, siis võivad paljud väikesed omavalitsused välja surra. Samas artiklis on juttu sellest, et paljud väikesed omavalitsused ei teegi suurt muud, kui tegelevad kohaliku kooliga. Lugeja võib nüüd ise mõtelda, kas temal jätkuks niisuguses olukorras omavalitsustegelasena jõudu ütelda, et kaotame oma kooli ära. Kas lugeja jaksaks olla see vallavanem, kelle kohta öeldakse, et tema ajal pandi meie kool kinni? Ja teatada vallaelanikele, et riik on seadnud prioriteediks teaduspõhise tootmise ja kui tahame, et meiegi valla lapsed ülikoolis õppida suudaksid ning korralikku tööd ja palka leiaksid, siis aitab meile siin algkoolist küll, edasi õppigu nad juba kuskil mujal?
Arvan, et selliseid otsuseid peab tegema ja neid inimestele põhjendama ning nende otsuste eest vastutama siiski riik, olles loomulikult enne läbi arutanud kohaliku omavalitsuse argumendid. Asja arutamisel, otsustamisel ja teokstegemisel tuleks silmas pidada Glupovi linnapea soovitust Saltõkov-tedrini raamatus «Ühe linna ajaloost»: «Haridust edendada mõõdukalt, võimalust mööda verevalamisest hoidudes.»
Kutseharidus väärtuslikuks
Teine probleem: kutseharidus. Viimasel ajal kirjutatakse palju sellest, et kutsehariduse soovijaid on meil liiga vähe ja selle maine madal. Et liiga paljud lapsed tahavad gümnaasiumi ja ülikooli. Arvan, et neil lastel on õigus. Arvukate uurimuste tulemused viimase tosina aasta Eestist kinnitavad seda, mis palja silmagagi näha on: mida enam on inimesel haridust, seda paremini on ta uutes, vabades oludes kohanenud. Ja muutumas on ju tänapäeval kogu arenenud maailm.
Teiseks: erinevalt nõukogude ajast, mil maaler teenis rohkem kui insener, on praeguse Eesti kohta statistiliselt tõene, et mida enam on inimesel haridust, seda kõrgemat palka ta saab.
Kolmandaks: ainult paadunud pessimist võib meie kiiret arengut mitte tähele panna ja arvata, nagu tunduks Eesti ka 10 või 20 aasta pärast ihaldatava elupaigana üksnes nende inimeste järeltulijaile, kes siin kogu aeg on elanud. Usun, et peame siin praegu õpetama haritlaskonda nüüdsest sootuks suurema populatsiooni tarbeks ja haritlaste üleküllust pole karta.
Neljandaks: kiiresti kujunev üleeuroopalik tööjaotus pakub senisest sootuks rohkem võimalusi leida tasuvat haritlasetööd ka kodumaalt lahkumata. Euroopa Liit tahab nimelt just teaduspõhise majanduse kaudu maailmas konkurentsivõimeliseks saada. Ja viiendaks last but not least artikkel algas meeldetuletusega, et majanduslikuks prioriteediks on Eestis seatud teaduspõhine tootmine!
Muidugi peab igas riigis olema kutseharidusega inimesi, nii riigi kui ka inimeste endi pärast. Ja kutsehariduse maine ning atraktiivsus hakkavad kasvama muu hulgas sedamööda, kuidas on näha, et sellega leiab hõlpsamini ja tasuvamat tööd kui keskharidusega. Ning kutsehariduse üldhariduslik komponent peab olema nii tugev, et kutsekooli lõpetanu saaks soovi korral ülikoolis edasi õppida või tulevikus vajadust või soovi mööda uut kutseala omandada.