Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mul on Rakveres, veel enam Rakverest pärit õige mitmeid sõbramehi. Kas just igal suvel, aga viimase paarikümne aasta jooksul on nad andnud põhjust seal ikka käia, ja siis lähen ma tavaliselt ka Vallimäele. Nõnda kord 1990ndate algulgi.
Ilm oli palav, üle kõrge lageda liikus mõnus tuuleõhk, politseid ei kusagil. Hakkasin just õllepudelit kotist välja tõstma, kui kingu tagant kerkis esile valge juuksepahmakas. See kuulus ammusele tallinlasele Kuno Arengule, kes igal suvel sellele kodulinna mäele ronivat.
Meie seekordne trehvamine oli absoluutselt juhuslik täpselt nagu omal ajal sattuti Moskvas Gorki uulitsal kokku mõne omakandi tuttavaga. Kas teate, kui vahva on sellisel puhul kahekesi ühest pudelist õlut lonksata?
Seda küll, aga sellest peale rääkivat Kuno muusikaakadeemia suures koolimajas kõigile, kuidas ta käib Vallimäel Randaluga õlut joomas. See on vale, rohkem pole seda juhtunud.
Ernesaksa järglane
Aga kas te teate ka, kes Kuno Areng ülepea on? Ja-jaa, tuntud koorijuht, üldlaulupidude figuur, oleme temaga harjunud. Aga just see ongi paha, et harjunud, sest ta on imemees ja me peaksime talle tänaval järele vaatama. Nõnda kui tegime Ernesaksa puhul.
Ta ongi Ernesaksa järglane, kuid järgmisel kõrgusel. Rahvusmeeskoor ja laulupeod olid tema tulekuks (1960ndatel) ammu täiskäigul ja jõudmas n-ö vabakäigule, mis ei viinud koorikultuuri enam suurt edasi.
Niisiis oli tulek õigeaegne, ta istutas ja kasvatas vähemalt kaks võimsat koorimuusikapuud. Alustuseks (1962) Tallinna Kammerkoori, ja töö sellega tõi eesti koorilaulu uue kõlakvaliteedi koos enneolematu repertuaariga (Palestrinast nüüdisteosteni), tingis kammerkooride buumi.
Teiseks tõusis temaga maailma ette RAM, seda eeskätt Tormise loomelaboratooriumina. Mõlema kooriga seilas ta kolumbuslikult ümmarguselt kolm aastakümmet, mille jooksul teenis kolleegidelt pretsedenditu adjektiivide buketi.
Siin see on, väljanoppena Kersti Inno väärtraamatust «Kuno Areng» (ärge laske seda rida silme eest ludinal läbi, vaid peatuge hetkeks kõigi komade vahel!): rahutu elavhõbe, riskikartmatu, imelise intuitsiooniga, impulsiivne, särtsakas, intellektuaalne.
Vallimäel kohtume
Vaat niisugune tegelane on Kuno Areng, kes homme tähistab 75. sünnipäeva.
Ilmatargad ütlevad, et õige suvi seisab alles ees. Võtan siis koti ja käin taas kord Rakveres ära. Arvan, et just Vallimäele pageb juubeliväsinud Kunogi, ja siis võivad EMA koridorides levitatavad jutud tõekski saada.