Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Juba pärast Tartu laulupidu elavnes ajakirjanduses arutelu laulupidude üle. Oli neid, kes leidsid, et tegemist on mõttetu, iganenud ja mõneti kunstikauge nähtusega, tõmmati paralleele isegi õllesummeriga.
Soovitati need üritused koguni ühte patta panna, et poleks vaja piinlikkust tunda pooltühja väljaku pärast laulupeol.
Viimast võib väita küll vaid inimene, kes laulupidudel ei käi ega osale nendel ka TV vahendusel. Leiti samuti, et midagi tuleks muuta, remontida.
Julgeksin küll toonitada, et nii traditsioonika ürituse puhul pole vaja midagi radikaalselt muuta, on tarvis vaid olemasolevat pidevalt edasi arendada. Seda viimast nendel laulupidudel just tunda oligi. Valitud arenduse õigsust kinnitas publik, kes kuulas pikki kontserte huvi ja entusiasmiga.
Tartu pidu võlus mitmekesise repertuaariga laulud vaheldumisi tantsudega. Sooviti ju anda ühekorraga ülevaade kõigest ettevalmistusajal tehtust.
Helilooja Veljo Tormis tõstatas küsimuse võimenduse vajalikkuse ja selle kvaliteedi kohta. Mis kvaliteedisse puutub, siis oli võimendus Tallinnas tunduvalt paremini reguleeritud kui Tartus. Võimenduse kasutamine on aga kahjuks paratamatu.
Tormis väidab, et arhitektid/insenerid on lava kavandamisel akustikaprobleemid lahendanud. Tõepoolest, selle funktsioneerimist, s.t lavalt kostva kandumist lauluväljaku eri osadesse, kontrolliti omal ajal põhjalikult vastaval maketil.
Kuid ette ei saanud ju näha publiku sumina valjust. Mäletan, et enne võimenduse rakendamist laulupidudel oli juba väljaku keskel väga raske lavalt kostvat kuulata. Võime küll kurjustada ebakultuursete peolistega, kuid tuhandetesse ulatuva inimhulga puhul ei saa liikumist ja jutuvada välistada.
Rõõm oli publiku hulgas näha rohkesti lapsi. Kas keelame nende peole kaasavõtmise? Kuidas tagame aga siis lauljate-tantsijate, samuti publiku järelkasvu?
Omaette probleemiks on alati olnud peo repertuaar. Ikka on ette heidetud ühelt poolt selle kirjusust, teisalt aga juba iidamast-aadamast tuntut.
Tegelikult oli just repertuaari valik nende pidude tugev külg: vaheldusrikas, kuid mitte kirju, sisaldas küll eesti koorimuusika klassikat, kuid mitte lugusid iidamast-aadamast, pakkus ka populaarseid laule kooridele sobivas seades. Lisaks sellele väärika valiku maailmaklassikat.
Meie laulupeod peavadki sisaldama parimas mõttes igaühele midagi heas seades ja heas esituses. Vaid nii ei peleta me eemale ei memmesid-taatisid ega ka peotava edasiviijaid/arendajaid lapsi ja noori.
Kuigi esialgne statistika hindas publiku arvu Tallinna lauluväljakul võrdseks eelmise laulupeo omaga, oli lauluväljak sellel aastal tunduvalt tihedamalt täidetud. Esinemisest vabadel hetkedel oli peotegelastel raske isegi seisukohta leida (eelmisel laulupeol polnud istekohagi leidmisega väga suuri raskusi). Ja seda kõike tänavuste heitlike ilmade kiuste.
Lõpetuseks tahaksin edastada peotegelaste ja ka lauluväljakul viibinute nimel palve Eesti Televisioonile: ärge pakkuge meile sellest laulupeost kellegi suva kohaselt kokkumonteeritud lühikokkuvõtet. Me kõik oleme väärt, et veel kord läbi elada nende päevade kõik hetked ja üksikasjad.
Kui nii pikka eetriaega ei leita, siis võiks selle esitada ju osade kaupa.