Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tarmo Punger kritiseerib müüti kaubanduskettide konkurentsis pidevalt langevatest hindadest, nähes Eesti majanduskasu kodumaises kaubanduses.
Veel üheksakümnendate aastate alguses välismaal poodi sattudes ahhetasid paljud eestlased: «Ah, milline kauplus!» Aga rong oli startinud ja juba mõni aasta hiljem tekkisid Eestiski kauplustele värvikirevad märgid: Edu, Konsum, Maksimarket, varsti ka Selver, Säästumarket ja teised. Kaubanduse kontsentreerumine kettidesse oli meilgi alanud.
Kaubandus ja eriti just toidukaubandus on oma universaalse iseloomu tõttu kogu maailmas üks enim tsentra-liseerunud ärivaldkondi. Pole olulist vahet, kas pidada kauplust Tartus, Tallinnas, Riias, Helsingis või Berliinis.
Selge see, et ostumaht ja -jõud määravad kaupluse suuruse, kuid tüübilt sarnaseid kauplusi nagu lamba kloone saab puistata kõikjale, kus tarbijate arvukus seda võimaldab.
Mida rohkem on kauplusi (tegelikult küll käivet) kokku, seda odavamaks lähevad kulud ühikule. Ehk siis juhtimisele, turundamisele, sisseostmisele jne. Ja suurte mahtude pealt saab tootjalt-vahendajalt ka suurema allahindluse. Lihtne?
Ja sama lihtsalt võiks loota, et välismaiste kaubanduskontsernide laienemine Eestisse mõjutab hindu ainult alanemise suunas. Aga ei ole nii hinnad võivad ka tõusta.
Turuletuleku hind
Et midagi, näiteks kauplust, rajada, on vaja raha. Kuigi raha saab pangast, peab seda ka endal olema. Ja pank tahab 57 aasta jooksul oma raha tagasi. Koos intressidega.
Ostjad tulevad uude poodi siis, kui sellele kõvasti reklaami teha. Täpsemalt küll mitte poele, vaid sealsetele odavatele hindadele. Ja ostjate peibutamiseks hoitaksegi osal kaupadel alguskuudel (-aastatel) hind madalal. Kaupluste rajamiseks tehtud kulutusi kutsutakse investeeringuteks ja madalate hindadega turustamise kahjusid turuletuleku kuludeks.
Näiteks võib tuua Lääne kaubanduskettide kümnetesse miljonitesse kroonidesse ulatuvad turuletulekukahjumid Eesti turu väiksust arvestades on need ülisuured.
Lisaks investeeringust tulenevale «normaalsele» kahjumiosale sisalduvad neis ka madalale hinnale rõhuvad ulatuslikud kampaaniakahjumid turu haaramiseks, kusjuures nii mõnegi toote atraktiivne müügihind võib olla isegi madalam selle sisseostuhinnast. Tarbijale on see kahtlemata meeldiv. Samas ei maksa unustada, et kahjumid ei ole ainult paberil raha tuleb tagasi teenida.
Siin on suurusel ehk kasutatava kapitali hulgal ajutine, kuid kindel eelis suurkontsernidel on siinsed kasumitaotlused mujalt saadava tulu arvelt kohalikega võrreldes kauemaks edasi lükatud. Võib öelda, et see on lihtsalt kannatamise küsimus.
Aga varem või hiljem kasum võetakse (loe: hinnad tõusevad). Tavaliselt toimub see siis, kui turuosast piisavalt suur suutäis käes ning uutel või («sõja» tulemusena) väiketegijateks jäänutel kerkinud hindadest (ja ärimeeste kasumitest) hoolimata investeeringujaksu enam ei jätku.
Vähemalt nii loodetakse. Sest muidu saab «emafirma» kurjaks. Samas pole need õnneks ühe-kahe aasta protsessid ja küllaltki palju sõltub ka riigi reguleerivast osast või selle puudumisest.
Seni on kõigil olnud võimalik jälgida näiteks kütuseturul toimuvat, kus viimastel aastatel (nüüdseks on ju turg enamasti jagatud) hind aina tõuseb. Paljuski on siin sarnaseid jooni.
Seos tootmisega
Oluline kaubandusteema on kaubanduse seos tootmisega. Majanduskeskkonnas on enamik valdkondi omavahel seotud ja näiteks kohaliku kaubanduse seostele kohaliku tööstusega (ja vastupidi: välisriikide kaubanduse ning tööstuse seosed) maksab samuti tähelepanu pöörata.
Nagu öeldud, on kaubanduse üks tuluallikaid suure sisseostumahuga allasurutav sisseostuhind. Aga kui kontsernil on kauplused nii Eestis, Lätis ja Leedus kui ka Skandinaavias?
Kas poleks siis näiteks maiustusi kasulikum osta suurtootvast Skandinaavia tehasest, mitte Baltikumist? Või kui Baltikumist, siis kontsentreerida kogu oluline maht ühte tehasesse. Mis ei pruugigi olla Eestis. Või on küll Eestis, aga sõltub suurtellijast, kes ostab ära enamiku tootmismahust.
Paraku on selliseid kergelt transporditavaid ja säilitatavaid tooteid päris palju, alates jahust ja tangainetest kuni mahladeni. Põhimõtteliselt võib ju rahva õpetada ka kõrgpastöriseeritud piima jooma ja siis saab ka selle sadade kilomeetrite kauguselt sisse vedada säilivusajaga pole probleeme.
Probleemid polekski nii suured, kui kogu regioon mängiks samade ärikeskkonna reeglite järgi. Aga ei mängi. Nii mitmedki lähiriigid toetavad suuremas-väiksemas mahus omamaist (ja eeskätt ekspordile suunatud) tootmist, olgu siis subsiidiumide, kvootide või sanitaareeskirjadega. Kes tahab, see leiab ka vahendi.
Kuidas hoida oma
Kas ja kuidas läheb kõneldu korda tänasele ostjale? Kui elada ainult tänases päevas ja loota, et nii tootjate kui ka kauplejate pidev konkurents surub hindu kauplustes alla igavesti, siis ilmselt ei lähegi korda.
Tartus on olemas nii Citymarket kui ka samale Soome kontsernile kuuluvad Säästumarketid. Äsja avati Leedu kaubandus- ja tööstuskontsernile kuuluva T-marketi keti esimene kauplus.
Tallinnas on pilt veel avaram lisaks on kohal nii Rimi (rahvusvaheline kontsern ICA) kui soomlaste Prisma-kett.
Õnneks on täna alles ka kodumaine toiduainetetööstus ja -kaubandus. Viimasest siis Selverid, Maksimarketid, Kon-sumid, Tirsid, Edud, A ja O-d ning mitmed väiksemad kauplusteketid. Kusjuures kodumaised kauplused ei näe ei vormilt ega sisult välja nõrgemad või ebakvaliteetsemad piiritagustest konkurentidest.
Ka hinnatasemega ollakse konkurentsis. Side kodumaiste tootjatega on nendel kettidel väga hea.
Omamaise kaubanduse säilimine ja areng on kogu Eesti majanduse huvides. Ja tänane olukord lubab sellesse uskuda. Olgu siis Selveri ehk Tallinna Kaubamaja kontsernina või ETK liikmesühistutena (Kon-sumid, Maksimarketid jne). Aga valiku teeb ikkagi tarbija ja loodetavasti saab Eesti tarbija aru, et kodumaise ettevõtte kasu jääb kodumaale ning ükski pidu, ka tarbimispidu, ei kesta igavesti.