Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile võttis valitsus vastu põhimõttelise otsuse osta Lilleküla staadioni aktsiaid ning usutavasti tähendab see otsus, et aasta lõpuks saab staadioni neli aastat kestnud ehitusprotsess lõpuks läbi.
2000. aastaks oli Eesti jalgpall oma arengus teinud päris kenakese hüppe. Uuest jalgpallistaadionist oli unistatud juba mõni aasta, sest vana ja väärikas Kadrioru staadion ei vastanud enam kuidagi Eesti kui rõhutatult modernsusele pretendeeriva Euroopa riigi nõudmistele. Kõige ilmekamalt tuli see välja 1996. aasta sügisel, kui mängu delegaat ei aktsepteerinud staadionile paigaldatud ajutist kunstvalgustust ja nii jäi ära Eesti otimaa MM-valikmäng.
Tõusud-mõõnad
2001. aastal läks Kadrioru staadion remonti. See tähendas, et Eestisse ei jäänud ühtegi rahvusvahelistele nõuetele vastavat staadioni. Samale suvele langes kolm Eesti koondise MM-valikmängu, millest kaks esimest Hollandi ja Iirimaa vastu olid tõelised maiuspalad. Tuli valida, kas mängida neutraalsel väljakul Riias või Helsingis või ehitada uus staadion.
Aivar Pohlak otsustas Tallinna tollase linnapea Jüri Mõisa julgustusel, et selles olukorras ei jää ta klubil FC Flora muud üle, kui alustada uue staadioni ehitusega. Tallinn lubas toetust, keskvalitsus lubas läbi kultuuriministeeriumi toetust, UEFA lubas toetust ja algul läkski vaatamata tohutule ajahädale kõik üsna kenasti. 2001. aasta juunis võõrustas Eesti uue staadioni avamängus tohutu meediahuvi keskmes Hollandit.
Ma täpselt ei tea, ometi kardan, et Aivar on oma tollast otsust hiljem korduvalt kibedalt kahetsenud viimased aastad on ta juustesse kõvasti halli toonud. Riik ja UEFA on antud lubadused kenasti täitnud, Jüri Mõisa ja Tõnis Paltsi juhitud linnavalitsused täitsid samuti. Kuid siis hakkas asi nihu kiskuma.
Uus linnavõim teatas, et ta projekti rahastamises enam ei osale ning hakkas juba investeeritud raha tagasi nõudma. Staadioni ehitamine seiskus pea kolmeks aastaks ja FC Flora sattus suuliste lubaduste peale võetud riskide tõttu pankroti äärele.
Ma ei taha siinkohal süüdlasi otsida. Kui püüda analüüsida põhjusi, miks nii läks, siis tundub, et staadion ja jalgpallirahvas langesid terava poliitilise vastasseisu ohvriks. 2001. aasta lõpul võimule tulnud Tallinna linnavalitsus ei usaldanud oma eelkäijat ning ka nende toetatud projekte. Sest vaevalt et staadioni ja jalgpalli kui sellise vastu ühelgi erakonnal midagi on.
Tänaseks tundub patiseis lahendusele lähedal olevat. FC Flora jõudis mõne nädala eest linnavalitsusega kokkuleppele linna investeeringute tagasimaksmise ajatamise osas. See kokkulepe pole jalgpalli seisukohalt kaugeltki ideaalne, aga siiski samm õiges suunas. Loodan väga, et see on kõigest esimene samm positiivse koostöö osas Tallinnaga.
Rahandusministri ja kultuuriministri initsiatiivil sündinud valitsuse eilne otsus peaks võimaldama staadioni enne järgmist talve valmis saada. Järgmise aasta märtsis Venemaad ja aprillis UEFA kongressi võõrustades ei tule meil punastada.
Väike mure
Väike mure veel jääb. Nimelt on valitsuse otsus aktsiaid osta tingimuslik ja sõltub Riigikogu sügisesest otsusest lisaeelarvest selleks raha eraldada. Et aga sügisel ehitustöödega alustades neid enam enne talve tulekut valmis ei saaks, laenab riik praegu FC Florale 25 miljonit krooni ja teist sama palju laenab FC Flora Hansapangalt. Need laenud makstaks tagasi aktsiaostust laekuvast rahast ja samuti laekuks ostust viimased 20 ehituse lõpuleviimiseks vajalikku miljonit. Juhul kui Riigikogu positiivset otsust ei tee, saab küll ehitus peaaegu valmis, aga ainult peaaegu ning ka Flora laenukoormus jõuab üsna talumatu piirile.
Loomult optimistina ei näe ma siiski põhjust, miks must stsenaarium peaks käivituma. Pea kõik, nii kodu- kui välismaised uudistajad on olnud üksmeelsed, et valminuna on tegu n-ö viimase peal staadioniga. Seega loodan, et järgmisel kevadel saame kõik valmis ja ilusast A. Le Coq Arenast rõõmu tunda!