Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nende Alveri luuleridadega sobib kokku võtta nädala eest toimunud IV Põhjamaade luulefestival. See oli juba neljas kord, mil koos maikuu kuumusega saabus Eestisse luuletajaid kõikjalt Põhjamaadest ning Lätist ja Leedust.
Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis tegi taas kord Eha Vaini juhtimisel ära imetlusväärse korraldustöö, koondades üheks nädalalõpuks luuleväe, mille tõlketekstide mõju on sügavam, kui pelgalt festivali elavad luuleesitlused.
Peterburist oodatud vene luule suurkuju Aleksander Kushner jäi küll palaviku tõttu tulemata, kuigi oli kohvrigi juba ära pakkinud, nii et poeedi elegantset ja sügavat sõnataiest esindas eestindaja Linda Ruud.
Kui midagi toimub traditsiooniliselt, siis on loomulik, et on ka kindlaid punkte, millele kava toetub, aga samas proovitakse alati teha ka uut ja üllatavat.
Luulefestival algas rahvusraamatukogu treppidel trompetihelidega ning pidulikule algusele järgnesid esinemised nii Apollo Raamatumajas, Linnateatri Hobuveski saalis kui ka pubis Kolumbus Krisostomus, kus esinesid luuletajaid, kellel otsene seos muusikaga. See õhtu oli ehk kõige «katselisem» kogu festivali käigus, ning noore publiku huvi tõestas luule elujõulisust.
Koos külalisluuletajatega esinesid festivalil traditsiooniliselt meie oma loojaisikud Doris Kareva, Indrek Hirv, Elo Viiding, Andres Ehin, neile lisandusid sama tuntud, aga vähem kuuldud Leelo Tungal, Mats Traat jt. Järgmisel päeval «vallutasid» festivalikülalised kaht linna, Tartut ja Pärnut.
Tallinnas on luulefestivalil oma publik, kuid ka Endla teatris, kus Põhjamaade luuletajad koos Leelo Tungla ja Indrek Hirvega luulet lugesid, oli saalis arvestatav hulk kuulajaid. Huvi lisas ka see, et esinesid Endla teatri näitlejad, et oma luulet «tantsis» Kaie Kõrb, laulis Tõnis Mägi.
P õhjamaise luule inspireerivus leidis kinnitust seekord hoopis põnevalt. Tõnis Mägi, kes fäärlase Alexandur Kristianseni luulet esitas, on ühe luuletuse juba lauluks kirjutanud. Põhjamaine maailmataju on meile lähedane, aga samas on erinevus kogu aeg olemas ning just see oluline nihestatus muudabki asja mõttekaks.
Selle aasta festivali üheks huvitavaks küljeks oli see, et nii soomerootslase Claes Anderssoni, fäärlase Alexandur Kristianseni, islandlase Einar Már Guðmunssoni, aga ka teiste tekstid olid oma sügava maailma ja elu vahekorra ning kohati vahetu poliitilisuse ja eneseirooniaga üsnagi sarnased. Jila Mossaedi, Rootsis elava iraanlanna elulisus on juba iseenesest inimese hääl, kes oma vabaduse eest on pidanud võitlema.
Põhjamaade luulefestivalil esitleti ka kahte raamatut, eelmise festivali autorite kogumikku «Teisele poole sinist» (koostajad Eha Vain ja Eeva Park) ning tänapäeva soome luule antoloogiat «See sama soolane meri» (koostaja Jan Kaus ja toimetaja Kalju Kruusa).
Festivali kõrghetkeks sai taas kord luule ja muusika ühildumine Niguliste muuseum-kontserdisaalis ning selle sündmuse lihtne suurejoonelisus on nii mõjuv, et kevadisest nädalalõpust hoolimata oli vana kirik rahvast puupüsti täis.
Tõeliselt aga «üle sõnade serva» kobrutas festival Norra suurmeistri Jan Erik Voldi ja Tiit Kalluste ühisesinemisel Cafe Anglaisis, kus sõna ja muusika leidsid end dËässis.