Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
30. aprillil 1993 muutus Tim Berners-Lee (CERNi, Euroopa Elementaarosakeste Füüsika labori töötaja) leiutatud info haldamise süsteem internetis World Wide Web kõigile avatuks.
WWW sünnipäevaks võiks välja pakkuda ka päris mitut muud kuupäeva, näiteks märtsi 1989, kui Tim Berners-Lee avaldas oma nägemuse, kuidas CERN saaks vältida info kadumaminekut, või jõulud 1990, kui hakkas toimima esimene veebiserver ja demonstreeriti esimest brauserit jne.
30. aprill on aga oluline erilisel moel: sel kuupäeval kuulutab CERN dokumenteeritult public domainiks ehk avalikuks omandiks oma www serveri, brauseri ja asjakohaste teekide lähtekoodi ning annab kõigile võimaluse seda arendada, samas pakkudes aluse ühtsele standardile. Ja tõenäoliselt paljuski tänu sellele arenes veeb kiirusega, mis paneb meid täna imestama elu võimalikkuse üle ilma internetita. Või siis ilma WWW-ta.
Samas on meie armastatud ELi Ministrite Nõukogu mais kaalumas otsust, mis praeguse teksti kohaselt lubaks Euroopas tarkvara ja ärimeetodite patenteeritavust, risti vastupidi europarlamendi eelmise sügise otsusele. Kujutleme nüüd korraks maailma, kus 80ndate lõpus oleks CERN saanud ja tahtnud patenteerida veebiserveri ja brauseri kui uudsed viisid infot hallata. 17 aastat oleks neil olnud õigus ise brauserit arendada ning vahest ka iga veebilehe pealt maksu koguda.
WWW oleks toode, mida saaks karbis osta, mida reklaamitaks telekas Pampersi asemel ja vahest oleksid isegi toimetajad, kes kontrollivad, et info on õige ja moraalne, ning kõige olulisem - et selle eest oleksid maksnud nii lugeja kui avaldaja.