Balti tiigri teatepulk läinud

Noorele inimesele on kõik huvitav ja tore. Tema sisemuses on huvi inimeste, elu ja asjade vastu. See tähendab suuremat valmisolekut avastada uut, mis lõpptulemusena toob kaasa arengu.

Sarnaseid tendentse oleme näinud varasematel aastatel ka Eesti ühiskonnas. Oleme maailmas endiselt tuntud oma kiire IT-arengu ja laialdase internetiteenuste kasutuselevõtu poolest. Teiselt poolt oleme sageli valitsust vahetanud, sest ikka on tundunud, et uus on ehk parem.

Vanaduse muutused

Saades vanemaks, inimese eluolu muutub – tema elus saavad oluliseks töö ja pere. Neile kahele kulub nüüd suur osa meie energiast ja ajast. Ning suurimaks sooviks saab puhkus. Meie mõtteid ei valda enam soov proovida kõike uut ning sisemuses ei ole usku, et iga uus asi on ilmtingimata parem.

Üht-teist on juba nähtud-proovitud ning me teame, et vanasse kaevu enne uue valmimist ei sülitata. Rutiin, mida noorena nii vihkasime, on saanud elu üsna väärtuslikuks osaks – ootame puhkepäevi ja pikemaid pühi, et veidi enam aega pere või sõpradega veeta.

Raugenud entusiasm

Jõudmist samasugusesse vanusesse (öelgem tinglikult vanusesse 30–49) võime täheldada ka Eesti ühiskonnas. Meie sisemine entusiasm on veidi raugenud ning olemasolevat on hakatud rohkem väärtustama. Juba näeme, et esimeste ebakõlade korral valitsust kohe vahetama ei tormata, vaid proovitakse, et ehk aitab väike remont.

Uusi infotehnoloogilisi lahendusi meil endiselt on, kuid näiteks e-riik ei ole juba mõnda aega suurt arenguhüpet teinud.

Kordan minagi Oracle’i juhi Alfonso Di Ianni pettumust Eesti IT-arengus ning arvamust, et Läti ja Sloveenia on tunduvalt edumeelsemad.

ID-kaardi puhul näeme aga eelkõige seda, et korralikuks kasutuselevõtuks peab lahenduse «risti tee peale ette» panema. Ehk kasutuse kohustuslikuks tegema.

Sellises vanuses ühiskond ei ole muutustele otseselt vastu, kuid temas ei ole ka erilist huvi oma vähest aega ja energiat uute ja tõestamata asjade proovimise peale kulutada. Võib juhtuda, et varasemast väiksem valmidus uuega kaasa minna saab meile takistuseks Euroopa Liidust saadava raha taotlemisel. Kuna paberimajandust on palju ning tõenäosus raha saada üsna ebaselge, ei pruugi olla piisavalt palju ettevõtlikke, kes need summad tegelikult Eestisse tooks.

Positiivne külg

Nagu öeldud: otsest vastuseisu muutustele ei ole, kuid see kõik tähendab sisuliselt riigi toetavate struktuuride suuri jõupingutusi selgitustööl, et taotlusi ikka kirjutataks.

Teiselt poolt on rahunemises ka palju positiivset – meis on rohkem järjepidevust, mis toob kaasa enam lõpuleviidud asju.

Võime loota, et kord läbi kaalutud ja vastu võetud otsused viiakse ka ellu, mitte ei kulutata aega eelkõige uuema ja parema plaani tegemisele. Ühiskondlikku lepet on nii- ja naapidi algatatud 10 aastat, kuid alles eelmisel aastal jõuti esimese mitut (kuid mitte kõiki) osapoolt koondava väljundini.

Vanuses 30–49 aastat on inimene keskendunud suuresti iseendale, tal on palju tööd ja kodus tegemisi, sest endagi elujärg vajab edendamist.

Teiste peale mõtlemiseks ei ole selle kõrvalt palju aega. Ühiskonnas tähendab keskendumine iseendale endiselt suhteliselt madalat sotsiaalset mõõdet – suhteliselt madalamat toetust vasakerakondadele ning üldiselt vähest aktiivsust sotsiaalsfääris ja laiemalt maailma peale mõtlemises.

Sotsiaalsed teemad saavad aktuaalseks, kui ühiskond jõuab «vanemasse ikka», vanusesse 50+. Siis perspektiiv muutub, inimese elus on siis tööl oluliselt väiksem tähtsus ning kasvab lähisuhete olulisus. Alles siis võime oodata suuremat valmisolekut panustada sellele, et ka teised oleksid õnnelikud.

Kas sellisesse ikka jõuame, on keeruline küsimus. Väärtushinnangud ei käi nii ilmselgelt tsüklit mööda nagu meie vanus. Erinevad välised mõjutused ja ühiskonnas sisemiselt toimuv võivad meie mõtteid oluliselt muuta. Sest oluline on eelkõige see, mis toimub meie peas, mitte tegelik vanus.

Leedu esirinnas

Näiteks näeme, et Leedus on viimastel aastatel entusiasm oluliselt kasvanud, samas Euroopas üldiselt on võetud ilmselgelt suund suurema passiivsuse suunas. Kellega koos eestlased oma mõtteid seadma hakkavad, on alles küsimus.

Oletada võib, et tahame veel mõnda aega koos Euroopaga puhata viimaste aastakümnete raputustest, mis tähendab üldiselt liikumist «vanaduse» suunas.

Selliste suundumuste korral peaksime aga korrigeerima oma mõtteid selle kohta, et oleme Balti edasiviiv jõud. Meie tahame juba tehtud töö vilju maitsta.

Ning vaadates leedulaste entusiasmi, võime rahuliku südamega teatepulga neile üle anda. Või siiski mitte?