Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peep Aaviksoo hinnangul tuleks laustoetuste jagamisele eelistada investeerimist lastesse ja teedesse teisisõnu sellesse, mis aitab meil koguda jõukust, mille abil tulevikus abivajajaid toetada.
K ui peaminister ja Tallinna linnapea vaidlevad selle üle, kas peaks jagama sotsiaaltoetusi või investeerima teedesse, siis ümberjagamise eeldus on see, et on, mida ümber jagada. Linn saab jõukust koguda siis, kui ta on piisavalt atraktiivne nii oma linna kodanikele, ettevõtjatele kui ka turistidele. Raha laiali jagada on paganama kerge, raha teenida (eriti avaliku sektori oma) kaunis keeruline.
Krooni erinev väärtus
Mind teeb ettevõtlusest tulnud inimesena murelikuks see, et kroonil, mis keerleb läbi linnakassa, tundub olevat hoopis teine väärtus võrreldes krooniga, mis meie endi rahakotist läbi käib. Ja paraku on see väärtus «linnakassakrooni» kahjuks. Avalik sektor väärtustab raha oluliselt teistes kategooriates kui eraettevõtja.
Kui eraettevõtja teeb kõik, et püsikulud miinimumini viia, siis linna püsikulud on justkui püha lehm, mida ei tohiks üle vaadata või vähendada. Täna on fakt see, et linn katab püsikulusid laenu arvelt, ning minule ei tundu see majanduslikult kuigi mõistlik tegu olevat. Kui linn vajab säästlikku mõtteviisi kui õhku, siis miks seda õhku vingugaasidega mürgitada?
Olen linnavalitsuses olnud küll lühikest aega ega tea täpselt, milliste kompromisside tulemus oli otsus jagada 500 krooni kaupa raha laiali või võtta linnale suuremahulisi kohustusi elamuehituses. Ometi olen kindel, et pensionärile ei too õnne õuele aastas igapäevaselt saadav 1,36 krooni suurune lisaraha.
Rohkem küsimusi kui vastuseid tekitab ka see, kas ülikalliks osutunud elamuehitus on parim viis sundüürnike probleemi lahendamiseks. See selleks. Need on otsused, mis on tehtud ning nendest peab valitsev koalitsioon hetkel lähtuma.
Linn koostab arengukavasid ja nägemusi, et seada kaugemaid eesmärke ja prognoosida tulevikku. Strateegiline planeerimine on mõistlik ja vajalik.
Kavade häda on aga see, et mõni aeg pärast nende vastuvõtmist selgub, et neil pole rahalist katet ja üllad eesmärgid jäävad tihtilugu riiulile tolmu koguma või saadetakse uue poliitilise võimu tulekuga hoopiski prügikasti.
Et tagada investeeringud
Ka pikaajalised investeerimisplaanid on paraku käsitletavad kauni taevamannana, milles püstitatud eesmärgid tihtilugu päevapoliitika varju jäävad.
Kui linna püsikulud vajavad säästlikku lähenemist, mitte laenurahaga katmist, siis investeeringud on linna raha paigutamise teine pool. Avaliku sektori investeering pole küll tavalisele äriloogikale alluv investeering me ei näe konkreetselt selle kasumit , kuid selles peitub linna konkurentsivõime ja areng.
Linna investeerimisvõime parandamisel näen olulist rolli era- ja avaliku sektori koostööl, millest viimasel ajal on üha enam ja enam rääkima hakatud. Maailmas on see end tõestanud, miks mitte ka meil?
Olgu see liberaal või sotsialist, kumbki ei ole vastu sellele, et lapsed peavad saama käia renoveeritud keskkonnaga koolis ja linna konkurentsivõime tagamiseks on vajalikud korras autoteed. Klassiviha õhutamine, justkui sõidaks Tallinna tänavatel vaid kallid maasturid ja luksusautod, ei tohi olla linna eesmärk iguli amordid lagunevad samamoodi kui Mercedese omad. Rääkimata trollidest ja bussidest. Hoida tuleb kõiki.
Era- ja avaliku sektori koostöö skeem on oma olemuselt lihtne. Erasektor võtab riski objekt (ristmik, hoone vms) valmis ehitada, seda hooldada, remontida ühesõnaga vastutada objekti korrashoiu eest. Omavalitsus maksab tehtud töö kas siis 15 või 20 (üldjuhul kestab leping nii pikalt) aasta jooksul kinni.
Mõttekad toetused
Kui me suudaks kokku leppida need näiteks viis koolimaja ja ristmikku, lasta need erasektoril ehitada või renoveerida, siis oleks see heas mõttes konstruktiivne «linnakodanike kokkulepe», mis paneks paika pikaajalised eesmärgid ja kohustused.
Linn saab seeläbi lisavõimaluse investeerida, et noored saaks juba lähiaastatel käia normaalsete tingimustega koolis ning meie teedel ei murduks ühegi auto või bussi esisillad. Lisaks saavutab linn kvaliteetse tulemi ei ole mõeldav, et erasektor riskiks «pappmajade» ehitamisega, teades, et nad vastutavad maja korrashoiu eest järgnevad 20 aastat.
Kui nüüd loo alguse juurde tagasi tulla, siis vaidlus selle üle, kas jaotada raha laiali sotsiaaltoetuste kaudu või investeerida teedesse, on tegelikult põhimõtteline küsimus. Minu põhimõtted ütlevad, et toetada tuleb neid, kes toetust vajavad, ja nii, et sellest toetusest siis ka reaalne abi oleks.
Laustoetuste jagamisele tuleb aga kindlasti eelistada investeerimist lastesse ja teedesse. Ehk teisisõnu sellesse, mis aitab meil koguda jõukust, mille abil tulevikus abivajajaid toetada.