Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See võis olla 1993. aasta paiku, kui meie kodumaja juurde ilmusid ükspäev kaks töömeest redeli ja värvipurgiga. Üks töömees ronis redelit mööda üles ning kattis tumeda värviga alumise poole maja nurgale kinnitatud tänavasildist, kuhu oli kirjutatud TEHNIKA, nii nagu ülemisele poolelegi, ainult et slaavi tähtedega.
Tookord hakkasin esimest korda sügavamalt mõtisklema meie riigi rahvuspoliitika eesmärkide üle. Täpsemalt selle üle, kuivõrd see poliitika on kooskõlas minu enda sisemise ettekujutusega õiglusest, humaansusest, võrdsetest võimalustest, ühesõnaga kõigest sellest, mida on kombeks tähistada sõnaga «inimõigused».
Millegi lõhkumine ja hävitamine on alati destruktiivne tegevus. Vene tähtedega kirjutatud tänavanime kinnivärvimine ei erine põhimõtteliselt teismeliste poisikeste tegevusest, kui nad sodivad bussipeatuses ära sõiduplaani, nii et seda ei oleks teistel võimalik lugeda. Või kui erineb, siis selle poolest, et töömeeste tegevus tänavasildi kallal on võimude poolt sanktsioneeritud. Mis tähendab ka, et töömeeste palgaks ning värvi ja redeli muretsemiseks on kulutatud minu kui maksumaksja raha.
Ma ei mäleta enam hästi, kui teadvustatud ja selge oli laulva revolutsiooni ajal meie, eestlaste, ettekujutus sellest, mis peaks edaspidi hakkama juhtuma siinse vene kogukonnaga. Üht me tahtsime küll kindlasti: et nad õpiksid rääkima eesti keeles. Kui ma jälgin praegu noorema põlvkonna eestivenelaste hoiakuid ja käitumist või ka seda, kui püüdlikult vanema põlvkonna eestivenelastest majanaabrid mind trepikojas eesti keeles teretavad, siis tundub mulle, et selle eesmärgi oleme üldjoontes saavutanud. Nii palju kui seda eesmärki tegelikus elus ja 15 aasta jooksul on olnud võimalik saavutada.
Päriselt ei kao praegu veel kuskile need kibestunud pensionärid, kelle jaoks Eesti Vabariigi taaskehtestamine tähendas aastakümnete jooksul kujunenud maailmapildi kokkuvarisemist, nagu ei kao päriselt kuskile ka mõned noored, kes ei suuda korralikult selgeks õppida ühtki keelt peale oma emakeele, olgu selleks siis kas eesti, läti, inglise või soome keel.
Aga mis puutub eestlaste ettekujutusse eestivene kogukonna asendist ühiskonnas, siis siin on erinevused olnud ning ilmselt on ka praegu küllaltki suured. Üks osa meist tahaks veel praegugi, et «nad» pakiksid võimalikult kiiresti oma kohvrid ning sõidaksid Eestist kuhugi ära, mõtlemata sealjuures täpsemalt, kus on see koht maailmas, kus paarisada tuhandet inimest oldaks valmis avasüli vastu võtma.
Ja osutamata tähelepanu sellele, et suur osa selle kogukonna liikmetest on Eestis sündinud, enamgi veel - ka paljude vanemad on jõudnud sündida mitte müstilisel Venemaal, vaid siin, Eestis.
Teise, ja loodetavasti lõviosa eestlaste jaoks peaks probleemid eestivenelastega lahendama sõna «integratsioon». Venelased peaksid integreeruma Eesti ühiskonda. Mida rutem ja täielikumalt, seda parem.
Milline on sõna «integratsioon» tegelik tähendus ühiskonnas? Pidevalt ajakirjandust jälgides võib kõrva taha panna mõndagi huvitavat. Näiteks seda, et muulaste seas Eestis on tööpuudus oluliselt suurem kui eestlaste seas. Et nende keskmine palk on umbes veerandi võrra madalam kui eestlastel. Et noorte muulaste keskmine haridustase on hakanud maha jääma noorte eestlaste omast. Et narkomaania ja prostitutsiooni levik muulaste seas on eestlastega võrreldes palju ulatuslikum. (Mis on üht kõrget politseijuhti ajendanud avaldama mõtet, et venelased olevatki prostitutsioonile kui pahele vastuvõtlikumad kui eestlased.) Et nad on ühiskonnas toimuvatest protsessidest palju halvemini informeeritud kui eestlased. Ja lõpuks, et meie valitsuses tavaliselt puuduvad muulastest ministrid ning et venelaste hulk riigiametnike seas ei vasta sugugi venelaste osakaalule kogu rahvastikust.
Viimati nimetatud asjaolu näib väärivat teistest rohkem tähelepanu. Kes eales on kunagi huvi tundnud Ameerika ülikoolide avaldatavate tööpakkumiskuulutuste vastu, on neis kohanud peaaegu kohustusliku komponendina järgmist (või sellega sarnanevat) lauset: women and mino-rity candidates are especially encouraged to apply (eriti oodatud on avaldused naistelt ja vähemuste esindajatelt).
Tegu pole tühipalja deklaratsiooniga. See lause tähendab, et valiku protseduur töökohta soovijate hulgas on teatud piirini formaliseeritud ning et muude võrdsete tunnuste puhul (nt haridustase või vanus) eelistatakse kahe kandidaadi seast mehele naist. Valgele mustanahalist. Võimalik, et heteroseksuaalile homoseksuaali. Ja kui seda protseduuri mõttes püüda Eestile laiendada, siis eestlasele venelast.
Juhiksin eraldi tähelepanu sellele, et tegemist on Ameerika Ühendriikidega. Riigiga, millega, nagu meie ühiskondlik teadvus näib olevat otsustanud, Eesti tahab sarnaneda paljude parameetrite poolest. Saates oma sõdurid koos USA sõduritega missioonile Iraaki. Hoides tulumaksu madala ning tahtes seda tulevikus veelgi madaldada. Müües suure osa riigivarast erakätesse. Vaadates kinos peaasjalikult Hollywoodi toodangut, olles enne kinnitanud Coca-Cola Plaza einelauas keha ühe wrapiga ning rüübanud peale klaasitäie smoothiet.
Kas Eestil poleks ka eri kogukondade suhete reguleerimisel midagi õppida Ameerika Ühendriikidelt? Kui te juhtute Los Angelese kesklinnas sõitma liinibussiga (mis keskmise ameeriklase jaoks asetab teid kohe alamklassi hulka), siis kuulete bussis räägitavat peamiselt hispaania keelt. Ja panete tähele, et kogu avalik teave bussis on lisaks inglise keelele esitatud ka hispaania keeles. Mitte vastupidi - et see teave oleks musta värviga kinni kaetud.
Et venelasi on riigiametnike hulgas vähe, väärib tähelepanu ka seda arvestades, et meie ametnikud on valdavalt nooremapoolsed inimesed, kelle seas rahvuslik kihistumine ei tohiks objektiivselt võttes olla nii suur kui vanemate inimeste seas. 20-30-aastaste venelaste hulgas on rohkem kui vanema põlvkonna hulgas Eesti Vabariigi kodakondsusega isikuid, kes eesti keelt valdavad hästi või väga hästi.
Ning teades, kuidas mõnes ministeeriumis võib üks või teine ametikoht olla aastaid komplekteerimata sobiva kandidaadi väidetaval puudumisel või kuidas järjest raskemaks muutub vajaliku kvalifikatsiooniga inimeste leidmine, kes suudaksid esindada Eestit Euroopa Liidu struktuurides välismaal, tekib küsimus: kas muulaskonna potentsiaal pole Eesti Vabariigi ülesehitamises ja esindamises jäänud mõttetult kõrvale? Kas meie teadvustatud või ka teadvustamata kahtlused venelaste lojaalsuses meie riigi suhtes on ikka põhjendatud?
Kohati näib, et valikud tehakse meie eest ära, nii et ise arugi ei saa - kui näiteks selgub, et Eestit Ateena olümpiamängudel esindavas võistkonnas kipuvad ülekaalu saama vene rahvusest sportlased. Muuseas, kas olete pannud tähele, kui märkamatult on meie avalik arvamus «omaks» tunnistanud Aleksei Budõlini, vaatamata sellele, et mees eelistab intervjuusid andes kasutada eesti keele asemel vene keelt?
Ilmselt oleks nüüd sobiv koht võimalike kahtluste vältimiseks kinnitada lugejale, et ma ei ole kellegi poolt palgatud esindama Eestis Vene huvisid. Ja et mu esivanemad nii ema kui ka isa poolt on olnud Põhja-Eesti talumehed. Kuid vaatamata sellele söandan arvata, et suhtumist venekeelsesse kogukonda meie ühiskonnas tuleks muuta.
Eesti vaimulaadile on omaseks peetud seda, et me kipume korraga tunnistama üht ja ainust tõde. Venelaste suhtes on see hoiak kogu taasiseseisvumise aja tähendanud umbes seda: nad on okupandid või okupantide järeltulijad, neil ei ole eesti asjas midagi kaasa rääkida ning olgu rahul sellega, et neil lubatakse siin edasi olla. (Olgu vahele öeldud, et vene kogukonna kas või osaline deporteerimine oleks poliitiliselt mõeldamatu kui tahes radikaalse rahvusliku valitsuse jaoks.)
Ent järsku võiksime tasapisi hakata hülgama suhtumist kohalikesse venelastesse kui objekti? Järsku võiksime püüda astuda nendega dialoogi? Nii nagu seda demokraatlik ühiskonnakorraldus peaks eeldama. Küsida, mis nad ise arvavad eesti asjast ning oma suhtest sellesse? Ja mitte piirduma ühepoolsete deklaratsioonidega, et venelaste lojaalsusel Eesti suhtes on veel arenguruumi, nagu seda üks meie kodakondsuspoliitika kujundajaid on hiljuti teinud.