Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Akadeemik Endel Lippmaa on vastu Eesti teaduse konnatiigistumisele ning kinnitab, et teadlase hindamisel peab lähtuma tema tuntusest teadusmaailmas.
Juba kaks kuud kestab arutelu Eesti humanitaar- ja sotsiaalteaduste finantseerimise üle. Esinenud on Jüri Talvet, Jüri Allik, Ülo Valk, Kristiina Ross, Helle Martinson, Mihhail Lotman, Mati Hint jt. Kogu arutelu teemaks on teadus, kuid sisuks on raha.
Ja tõepoolest, teadmuste leidmine ja levitamine ning selleks kuluv raha on need kaks vaala, mille peal elab iga liiki teadmus kultuurist ja kodu-uurimisest teaduse ja tehnikani ning neist filosoofia kaudu edasi religioonide ja kirikuni.
Teadmuste edukas levitamine annab levitajale kaalu, mille tegelikuks ning tihti hoolsalt varjatuks jäetud mõõduks on raha.
Võrrelda võrreldamatut
Kogu arutelu näitab, et raha vähegi õigeks jagamiseks tuleb kuidagi mõõta ja võrrelda näiliselt võrreldamatut, nimelt nende iseliigiliste teadmuste vajalikkust, kaalukust ja mõju.
Et niisugune ühiskäsitlus on võimalik, demonstreerib kenasti Nobeli laureaat, Eesti Teaduste Akadeemia välisliige professor Richard Ernst, kes publitseerib töid nii raadiospektroskoopia kui ka Tiibeti kunsti alalt.
Tuleb eristada ka tegelikku kaalukust näilisest. Igal alal on ju ikka ja alati olnud oma kuulsuse narrid eesotsas Jaan Tatika ja Salomon Vesipruuliga. Lõplikuks otsustajaks, nagu rahaasjades ikka, on aga turg.
Institute of Scientific Information (ICI) on loonud midagi teadmiste börsikursside laadset, jälgides eranditult kõigi, mis tahes keeles avaldatud tööde tsiteerimist ligi 7000 loetavamas ja tellitavamas erialases ajakirjas.
Neid ajakirju ei vali välja mingi komisjon, vaid selle nimekirja paneb paika nendes tuhandetes ajakirjades endis avaldatud originaalartiklite tsiteeritavus automaatselt, arvuti objektiivsusega.
Paremaks kujunes 1999. a sotsiaalteadustes 1442, kunstide ja humanitaarteaduse alal 1080, inseneriteadustes 908, bioloogias 850, füüsikas ja keemias 833, põllumajanduses ja ökoloogias 816 ning kliinilises meditsiinis 701 ajakirja üle kogu maailma.
Arenenud riikides on professorite valimisel otsustavaks näitajaks kandideerija tuntus teadusmaailmas, mille mõõduks on tsiteeritavus.
Nobeli preemiate määramisel Rootsi Teaduste Akadeemias on samuti väga olulisel kohal tsiteeritavus. Meie kõik hindame ka oma sportlasi nende võitude ja medalite järgi suurtel rahvusvahelistel võistlustel ja sama kehtib muusikute, kunstnike, lauljate või modellide kohta.
Ning tuntust ja tsiteeritavust ei tule karta ka humanitaar- ja sotsiaalteadlastel. Eesti teadlastest on ju kaugelt kõige tsiteeritavam mitte mõni füüsik, keemik ega tehnoloog, vaid hoopis Eesti Teaduste Akadeemia välisliige psühholoog Endel Tulving.
Lotmani tuntus
Eesti teadlaste tsiteeritavuse esikümnesse kuulub kindlalt ka semiootik Juri Lotman oma 3589 tunnustava viitega tema töödele juhtivates teadusajakirjades.
Enam kui 10 korda on tsiteeritud tema 40 tähtsamat artiklit, mille tsiteeringutest 38,6% on antud ingliskeelsetes, 35,2% venekeelsetes, 18,4% saksakeelsetes, 3,7% itaaliakeelsetes, 3,2% hispaaniakeelsetes ning 0,9% prantsuskeelsetes mainekates rahvusvahelistes ajakirjades ilmunud töödele. Eestikeelseid nende hulgas pole.
Lotmani trükiste kogunimekirjas on 947 nimetust ja neistki ainult 10 on avaldatud kahes kohalikus eestikeelses teadusajakirjas, Keeles ja Kirjanduses ning Akadeemias.
Just globaalne haare ja uued mõtted, mitte aga inglise või vene või saksa keeles avaldamise oskus tõi tuntuse Juri Lotmanile ning tõstis oluliselt Eesti humanitaarteaduste renomeed rahvusvahelistes akadeemilistes ringkondades. Just tema tüüpi teadlaste tegevus väärib toetust nii moraalselt kui finantsiliselt.
Nüüd finantsidest. Kõik alus- ja rakendusteadused asuvad kusagil kultuuri ja kodu-uurimise ning filosofeeriva religioossuse vahel. Esimese valdkonna hooldajaks ja finantseerijaks on kultuuriministeerium, teisel on kaks allikat, nimelt haridus- ja teadusministeerium ning majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, ning usuasjadega tegeleb siseministeerium.
Ka raha ei tule põhiliselt mitte Eesti Teadusfondilt (ETF), vaid eelkõige siht-, infra- ja tippkeskuste finantseeringute ning väga mitut tüüpi sise- ja välismaiste programmide, projektide, fondide ja lepingute kaudu.
Kuna ETFi kaudu kulgeb vaid vähe raha, ei ole otstarbekas sellegi vähese liberaalne väärkasutamine. Kultuuriministeerium on Interliterariat juba finantseerinud, just nagu kogu muud kultuuriajakirjandustki, ja selle levi, ning nii see peabki olema.
Uurimistöödeks määratud grandiraha andmine kogumike korrektuuriks või levitamiseks oleks selle finantseeringu väärkasutamine.
Enamgi veel. Ma olen ise olnud mitmete suurte teadusajakirjade regionaalne toimetaja, kuid ma ei ole iialgi nõustunud toimetama toetustest elavaid ja seega teisejärgulisi teadusajakirju.
Nüüd määratud raha jaotamisest. Igal eelarveliselt jaotataval rahasummal on oma kindel suunitlus ja väärtus, mis peab korreleeruma mingi finantseeritavat uurimistööd iseloomustava universaalse kriteeriumiga, sama üldise ja kõikehõlmavaga, nagu kõiki elualasid kattev raha seda on.
Objektiivne mõõt
Kogu teaduses ja tehnikas on niisuguseks objektiivseks mõõduks turunõudlus, mis avaldub artiklite tsiteeritavuse ja patentide litsentseeritavuse kaudu.
Muidugi on otstarbekas kasutada teaduses domineerivaid keeli, nagu seda oli keskajal ladina keel, kuid ainult keeleoskus ei asenda kunagi originaalset sisu.
Enam tsiteeritud teadlastel on alati olnud oma kolleegidele rohkem uut ja originaalset anda ja just seetõttu pean täiesti ebaõiglaseks finantseerida nullise või nulliligidase tsiteeritavusega teadlasi, valida neid professoriteks või rektoriteks ja hullem veel doktorantide juhendajateks.
See ei loo ei omakeelset teaduskultuuri ega selle kandjaid, vaid hulga julmalt petetud noori. Konnaperspektiivne enesesse sulgumine loob isemoodi tootsiliku maailma, kus köstri kartulikuhi otse gloobusele lahedasti ära mahub. Tootsi naljana on see ju tore, kuid see ei loo uusi teadmisi ja teadust ega ka kohalikku rahvuskultuuri, mis kõik avalduvad just kaugete seoste ja võrdluste kaudu.
Kõik väljakujunenud elualad on ilmselt vajalikud, kuid mitte kõike ei pea lugema teaduseks ja finantseerima just Eesti Teadusfondist.