Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On arusaadav, et väikeriigid eelistavad elada «korrastatud maailmas», kus valitseksid kõikide poolt aktsepteeritud ja järgitavad reeglid, kus kõik riigid on sõltumata oma suurusest, rahvaarvust, majanduslikust või sõjalisest võimsusest võrdsed ning teineteist koheldakse väärikalt. See on nõrgemate riikide parim kaitse suuremate ja võimsamate mõju vastu.
Kuuleme, et Euroopa Liidus olgu igal riigil üks hääl ja otsuseid võetagu vastu ühehäälselt. Riikide suveräänsus on püha ja sõltumatuse kindlustamine on rahvuse kõrgeim poliitiline aade. Kui meelde tuletada Eesti sisepoliitilisi vaidlusi ELi tuleviku üle, siis sügavuti minemata jaguneti lihtsustatult kas liitriigi või riikide liidu pooldajaiks. Kõik on väga selge ja lihtne.
Isegi kui selline riikidevaheline võrdõiguslikkus oleks reaalselt saavutatav, see tähendab, kui eesmärgiks on korrata Rahvaste Liidu saatust, on asja juures üks pisikene konks selline olukord suurendaks oluliselt poliitikute siseriiklikku vastutust oma otsuste eest.
Paradoksaalsel kombel on aga just püüd poliitilisest vastutusest kõrvale hiilida viimasel ajal pead tõstmas. Seda võiks nimetada «kolhoo-sistumiseks». Kolhoosikord oli mõnus. Otsused (enamasti halvad või väga halvad ) tulid mujalt, s.t kaugetelt ülemustelt, nende langetamise eest kohalikud tegijad vastutama ei pidanud.
«Otsustusvabadus»
Ega saanudki, sest valikuid ju polnud. Kohalikel pealikutel on mugav külamehega rahvajuttu puhuda, talle natuke nänni jagada, et siis koos kaugeid ülemaid ja maailma kiruda.
Ka Eesti välispoliitilises arutelus kuuleb järjest rohkem argumente, et Eesti kui väikeriigi valikud on piiratud, pea olematud. Oleme sundseisus, peame täitma mingeid arusaamatuid, meile kaugeid ning võõraid kohustusi ja seetõttu ei ole meie valik vaba.
Euroopa Liidu kontekstis oli otsuste pealesurujaks nimetu «Brüssel», mis sundis Riigikogu kehtestama kõikvõimalikke jaburaid seadusi. Eesti kaitsevõime puhul on põhiliseks «NATO nõue» kaheprotsendilisest kaitsekulutusest, mis justkui meelitaks kodusele valijale ütlema: «usu, annaksin sulle rohkem, aga ei saa, NATO ei luba».
Terrorismivastase võitluse ja Iraagi sõja puhul on selleks vajadus järgida Ameerika Ühendriikide liidrirolli, mis justkui sunniks meie poisse võõrasse sõtta minema. Kui me aga oleksime oma otsustustes vabad, küll me siis teeksime teisiti. Elu oleks parem.
Eesti on oma otsustes vaba. Sama vaba kui näiteks Moldova. Kui võrrelda viimase kümnendi arenguid, siis on mõlemad riigid, kes alustasid peaaegu analoogselt stardijoonelt, läbinud oma otsuste tõttu üpris erineva tee.
Moldovas laiutab ilma igasuguse aluseta praegugi Vene armee, riik on separatistide poolt lõhestatud ning vaesus Euroopa suurim. Hiljuti arutas Moldova parlament sõdurite jätkuvat lähetamist Iraaki. Ühe vastuhäälega otsustati Iraaki saata 12 demineerijat. Varem oli Iraagis missioonil 45 Moldova sõdurit.
Läinud nädalal ühehäälselt Washingtoni lepingu ratifitseerinud Riigikogu koguneb arutama Eesti kaitseväelaste missioonide jätkamist Afganistanis ja Iraagis. Loodetavasti kujuneb arutelu tõsiseks ning ei jäeta lahti rääkimata nende otstarbekust, ohtlikkust ja mõju Eesti julgeolekule.
Loomulikult kuuleb ka «kolhoosiaegseid» arutlusi. Selle kuulutamisega on juba ka algust tehtud. Kuidas muidu suhtuda Jaak Alliku argumenti, et kuna me ei tea, kes on tulevane Ameerika Ühendriikide president ja mida ta Iraagi kohta mõelda suvatseb, tuleks Eesti sõdurid Iraagist igaks juhuks koju kutsuda. Et muidu uus ja kauge ülemus veel pahandab.
Sellise pilotaai kõrval kahvatuvad mõnede poliitikute katsed leida Eesti sõdurite haavatasaamisele ja hukkumisele vastutajad riigiametnike hulgast.
Ei tohi üksi jääda
Eestil on terrorismiga võitluses omad kogemused ja nendest võiks õppida. Kui terrorist Uljanov Venemaal võimu haaras, otsustas Eesti end luua ja kaitsta. Samas teame ka omast kogemusest, et terroririigiga rahulepingu sõlmimine on ennasthävitav enesepettus. See kehtib ka tänapäeval.
Terroristidega ja terroril põhinevate riikidega rahumeelne kooseksisteerimine on ohtlik pettekujutelm. Tahtes säilitada oma vabadust teistkordselt, ei tohiks me jälle käsi rüppe lasta ning kellegi pahandamise kartuses üksi jääda. Loomulikult on see Eesti vaba otsus ning vastutust selle eest kanname me ise.