Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2021/02/05/13615094t1h5b0f.jpg)
Niisiis on vallandunud kriitikakampaania uue eesti mängufilmi «Täna öösel me ei maga» vastu. Näen selles ennekõike eesti inimese vastureaktsiooni produtsendi jõulisele reklaamikampaaniale.
Tuleb tunnistada, et reklaami tegemine on kahtlemata suur kunst ja üsna kulukas. Et seda vallatakse, ei saa iseenesest patt olla.
Nagu mis tahes vihastes kirjutistes, on ka kõigis nimetatutes oma tera tõtt, kuid see ei puuduta minu meelest mitte niivõrd kõnesolevat filmi kui tulemust, kui ise enda eest seisvat kunstiteost, kuivõrd praegust filmipoliitikat ja rahastamist üldisemalt.
Põhjuseta pahameel
Kohe sigib küsimus, miks ei rünnatud näiteks oluliste maitselibastumistega «Vanu ja kobedaid», mille rahastamine oli küllap märksa küsitavam kui Ilmar Taska filmi puhul. Ja selles seoses on küllap õigustatud seisukoht, et suuri summasid käsutava EFSi senine tegevus väärib mitmeid etteheiteid.
Ometi on EFSi loonud kinoliit ja seda haldav kultuuriministeerium lootnud sellest asutusest eesti filmikunsti heatahtlikku ja õiglast suunajat (seda ei saa muidugi ka lausa olematuks pidada).
Kui aga kogunenud pahameel vallandatakse ühe iseenesest korraliku filmi vastu, hakkab õiglustunne protesteerima.
«Täna öösel me ei maga» on suhteliselt õnnestunud film. On.
Filmi reissööritöö on igati tasemel. Kõik neli peaosa täitmist on vägagi head, Avdjuko oma lausa meisterlik. Sama võib öelda Võigemasti meeldejääva rolli kohta.
Carmen Kass on igati tasemel (võinuks kaaluda mõne professionaalse näitleja sisserääkimise kasutamist, kuid ka praegusel kujul on häirivat vähe; laul autos aga on üks psühholoogiliselt mõjuvamaid kohti kogu filmis).
Üksikud puudused
Nelikust vahest vähem pakkuv on rahvusvahelise renomeega Franzeni osatäitmine, selles on ehk liialt «harjunud headust», kuid etteheideteks pole põhjust. Ka kõrvalosade lahendused jäävad hästi meelde. Operaatoritöö pisut ülearu «pimendatud» Tallinnas on igati kordaläinud.
Tõesti ei saa aru, milles tegelikult seisnevad norimised filmi lavastaja kallal (erinevalt mitmest ründajast on Ilmar Taskal filmialane kõrgharidus pluss reiikursused kuulsa Daniel Manni juures Hollywoodis).
Et film kulgeb mõnevõrra uniselt, on ehk meie rahvuslik omapära kuid kõnealusel juhul kindlasti taotluslik (eesti aegluse ja ameerikaliku märuli kokkupanu).
Kindlasti on siin tegemist suurema professionaalsusega kui «Nimed marmortahvlil» puhul, mille kallal ei noritud, sest see film oli eestlase hingele ikkagi hea. Nüüd, tagantjärele etteheited pole nagu hoopiski kohased.
Põhiline etteheide mõlemale filmile puudutab stsenaariumi. Kuid täiesti erinevatest vaatenurkadest. Ühiseks nimetajaks on vahest stsenaristide põhjendamatu enesekindlus. «Nimed marmortahvli» puhul tekitas peamiselt küsimuse see, miks oli stsenaristidel tarvis iga hinna eest eemalduda Kivikase romaanist.
Kahjuks jäi filmi sündmus-sisu Kivikase (keskpärasele) romaanile alla. «Täna öösel me ei maga» puhul on nõrgimaks kohaks inimsuhted ja nende motiveeritus ja selle võimaldamine on käsikirja autorite ülesanne ikkagi ennekõike, ka kogenud reissöör ja head näitlejad ei saa asja päästa, kui lähtematerjal ei anna selleks võimalust.
Lõpetuseks tahaksin soovida heatahtlikku filmivaatamist. Filmimaailmale aga suuremat leplikkust üksteise suhtes.