Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/12/17/12817889t1hc566.jpg)
Helsingi Kiasma selle kevade suurimal väljapanekul esitab 20 Venemaalt, Baltikumist ja Soomest pärit noort kunstnikku oma nägemuse kunstist, ühiskonnast ja iseendast kõigi nende muutuste keskel, mis endise Nõukogude Liidu aladel on viimase viieteistkümne aasta jooksul toimunud ja veelgi toimumas. Kaasnevad seminarid ja loengusarjad, ilmub artiklikogumik.
Juba selline lähtepositsioon sisaldab eneses mitmeid vastandusi: ida ja lääs, minevik ja olevik, sotsialistlik ja kapitalistlik, paigalseis ja muutus, avatud ja suletud ühiskond - kui mainida vaid olulisemaid. Kuigi rõhk on asetatud kunstnike eneseanalüüsile kõigi nende muutunud väärtuste taustal ja mõjuväljal, on siia tugevalt sisse kirjutatud ka selle vastuvõtjate ootused.
Piiride avanemine
Näitusel on kohaliku publiku jaoks täita kindel eesmärk ja ülesanne - soomlasedki soovivad uut konteksti enda jaoks lahti mõtestada ja ennast sellel kaardistada. Olles lähedalt kõrvalt jälginud neid muutusi, mis endises idablokis on aset leidnud, soovivad nad lülitada ennast dünaamilisse konteksti.
Põhjanaabrite juures räägitakse meelsasti viimasel ajal aset leidnud muutustest, nendest tähtsaimana nähakse muidugi liitumist Euroopa Liiduga (kes on oma kultuuriprogrammi kaudu ka näituse suuremaid toetajaid).
Koos Berliini müüriga avanesid piirid ka Soome jaoks, seni vaid Rootsi poole avatud suuna kõrval tekkisid marsruudid itta ja lõunasse. Siin kaasneb uue eneseleidmise küsimusega ka imagoloogiline aspekt - nii majanduslikus kui kultuurises vallas avaneb Soomele võimalus kinnistada end ida-lääne kohtumise alana.
Helsingisse sattunud ärimees ja turist vaatavad mõlemad ootusärevalt ida poole.
Näitusel osalevatelt kunstnikelt oodatakse seega nii eneserepresentatsiooni kui selle kaudu võimaluse loomist vastastikuseks suhete selgitamiseks.
Siin on publikule sõbraliku sammu vastu astunud Mari Laanemets ja Killu Sukmit oma videoga «Laulu sõber» (2004), milles uuritakse paljude vanema põlvkonna soomlaste jaoks tuntuima eestlase Georg Otsa laulude tagamaid tänapäeva noorte eestlaste pilgu läbi.
Eestlase eneseiroonia
Näituses võibki näha kahe erineva semiosfääri kokkupuute ala, kus üritatakse vastastikku tõlkida kummagi sees toimunud muutused ja kogemused teisele arusaadavasse keelde. Piiriala teema tuleb selgelt esile just näitusel osalevate soome kunstnike töödes.
Minna Rainio ja Mark Robertsi videos «Rajamaal» (2002/2003) uuritakse Soome ja Venemaa piiril elavate inimeste kujutelmi oma naabritest. Liisa Robertsi installatsioon «Viiburi saladused» (2004) on aga osa suuremast projektist, mille raames otsivad erinevad inimesed kohalikest koolilastest erialainimesteni välja märke (soomeliku) mineviku ja (postsovetliku) oleviku kohalolu kohta Viiburis.
Tööde hulgas domineerivad video ja foto, paljud neist kompavad dokumentaalsuse piire. Dokumentaalsus laieneb oleviku representeerimise kõrval ka mineviku taasesitamisele. Viimases on nii leebet, inimlikku kui huumorit kui absurdi ja üsna teravat eneseirooniat.
Mihhail Jeleznikovi Peterburi lühiajalugu esitav filmianimatsioon «Soode lugu» (2002) pakub näiliselt lihtsat võimalust ajaloo lahtimõtestamiseks inimlikul tasandil, lapsehäälel ette kantud teksti kannab usk, et igaüks (ja seega: rahvas) tegi endale antud olukorras parima.
Eestlastele omast eneseirooniat tutvustab Heikki-Erich Merila ja Arbo Tammiksaare fotoseeria «Welcome to Estonia» (2002). Siin hoiavad selle kurikuulsa fraasiga plakateid käes heavy-metali austajatest tsiklimehed, kes loovad terava kontrasti kampaania originaalplakatite pehme «paremaks muutumise maa» kuvandiga.
Siniste ninade grupp
Näituse reklaamnäoks ja üheks peaesinejaks on klounaadi ja absurdi harrastav «Siniste ninade grupp» Novosibirskist, kellelt on näitusel nii fotoseeriaid kui videoid. Traditsiooniliste, üldarusaadavate vene klisheede kõrval leidub ka sissepoole pööratud huumorit, nii mängivad nad näiteks praegusaja maffiafilmide esteetikaga.
Veelgi publikusõbralikum on Moskva kunstniku Aleksandr Petljura «Asjade impeerium», see koosneb tema kokku 20 000 olme- ja riideeset koondavast kogust pärit esemete väljapanekust ja neid kasutades tehtud 12 fotost.
Viimased tutvustavad pea etnograafilise innuga Vene olmet, inimtüüpe ja eri kümnenditel rahva meeli vallanud eeskujusid tsaariarmee ohvitserist Miki-Hiireni.
Kui kunstnik kokkuvõtteks ütleb, et koos perestroikaga tabas Venemaad kolm viirust - videomakk, kasutatud riiete poed ja lääne kaubamärkide hullus -, siis on ta viimasega toonud välja veel ühe näituse peamisi märksõnu.
Logode ja brändide sümboolse väärtusega tegeleb Mercedese «tähe» näitel peterburilase Kerim Raginovi seeria «ROADOFF. Version 1». Lääne filmide kaubamärgistunud kangelaste maske (Batman, Terminaator jt) proovitakse nii lätlase Kirstaps Gelzize fotoseerias «Maskid» (2002/2003) kui moskvalaste Aristarh Tshernõsjevi ja Vladislav Jefimovi interaktiivses videoinstallatsioonis «Ill be back» (2002).
Veel eestlasi
Kaubamärgid toob argitasandile tagasi Mart Viljus oma poeriiulit kujutavas installatsioonis TM, kus tuttavad logod on märkamatult teineteisega kohta vahetanud - ja riiulil lebab näiteks Marlboro shampoon. Ka Viljuse teine töö, fotoseeria «Tallinn 89-99-02» tegeleb sotsiaalse ruumi ja selles toimunud muutustega.
Eestit esindab veel Ene-Liis Semperi uus video «Nimetu» (2004), mis tegeleb enese portreteerimisega intiimsemas sfääris.
Avamisel võisid aga kõik osa saada Sandra Jõgeva ja Kristin Kalamehe mitmel pool varemgi esitatud aktsioonist «Fair Deal» («Aus kaup»), milles end beibedeks-printsessideks kostümeerinud kunstnikud hoiavad peos plakatit üleskutsega «Give us money, we are pretty!» («Andke meile raha, me oleme ilusad!»).
See irooniline refleksioon naise rolli üle sobis hästi postsovetlike teemaarenduste avalöögiks, muidu üsna sootus näitusepildis jäi mehe ja naise rollide muutuse kajastamine väheseks.
Näitus
«Faster than History/Historiaa nopeammin»
Helsingi Kiasmas 2. maini.
Pilet - täiskasvanud 5,5 eurot; õpilased ja pensionärid 4 eurot, reedeti kella 17.00- 20.30 tasuta