Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/03/20/13019128t1hac87.jpg)
Olev Olematu luule ei üllata mind üldse. Aga paneb justkui kergendatult hingama: lõpuks ometi! Olen ammu oodanud, et tuleks mõni äsja gümnaasiumi lõpetanud inimene, kes kirjutaks iseendast ja oma põlvkonnast otse ja ilma pealiskaudse irooniakoorikuta. Kuid häid debüüte on tulnud rohkemgi: juba pisut vanemate noorte Martin Oja «Keelatud raamat» ja Villem Valme «Artur Tõhu unenägu». Need on samuti tugevad esikkogud ega meeldi mulle sugugi mitte vähem kui «Ederlezi».
«Ederlezi» on stiililiselt vägagi konservatiivne luulekogu. «Sina» on seal sageli suure tähega ning pöörast isepäisust ja luust ja lihast läbi lõikavaid kujundeid oleks nagu vähevõitu. Aga on mõtted ja tõdemused, kogemused ja mälupildid, mis millegipärast tekitavad usaldust, ei ole pealetükkivad, vaid inimlikud ja ausad, avatud lugejale kaasaelamiseks.
«Ederlezi» ei ole ülbe ja omast-arust-igavesti noore ja eduka luuletaja postmodernistlik püünelepüüd. «Ederlezi» on luulekogu noore eestlase sulest, kes on juba tunda saanud suremise paratamatust, armastuse hiilgust ja haprust, tänase tungi tõeliste teadmiste järele ja homse kommet üha uusi küsimusi küsida.
Koos «Ederleziga» leiad end erinevatest olemisviisidest, mis teineteist toetavad või siis hoopis teineteisele vastu käivad. Aga selles olemisviiside paljususes ongi minu arvates praegust noort põlvkonda, valikuid, mida on raske vahele jätta isegi siis, kui otsus on juba ammu tehtud.
Aga võib ka üldse mitte valida ja lasta end kanda igivanadel soovidel, tungidel ja olemise hoovustel.
Mulle tundub, et just tänu viimatimainitud tõdemusele on Olematu raamat midagi rohkemat kui lihtsalt ühe noore inimese irooniline või puhtsüdamlik pihtimus, vastuhakk või äratundmisrõõm.
Olematu raamatus on minu jaoks sümpaatne just eelkõige valvas teadvelolek oma noorusest, mõtisklemine oma ea tähenduse üle, mis on tõepoolest eriti esilekerkiv luuletuses «Mida teevad noored inimesed, kui kiindumus on kadunud, aga armastus on ikka veel igavene» (lk 66-69), mis valiti Eestit esindama UNESCO ülemaailmsel debüütluulekogude võistlusel.
Mõned Olematu luuletused takerduvad glamuuri, teatavasse shokeerida tahtvasse pilti, mis jääb minu jaoks kohati liiga kitsaks. Näiteks luuletuses, mis räägib elamisest nii väikesel maal, kus kõik käivad kõigiga suguliselt läbi (lk 51) või «Pidalitõbised jalgratturid...» (lk 59).
Tegu on iseenesest intrigeerivate otsetabamustega ühiskonna pihta, aga temalt kui luuletajalt tekib tahtmine küsida: mida sa arvad sellest tõelisusest, mida sa kujutad? Milliseid mõtteid ja/või tundeid see sinus tekitab?
Lubatagu mulle veel paar tähelepanekut: «Ederlezis» on palju leidlikke nimi- ja omadussõnu, kuid suhteliselt vähe huvitavaid verbe, mis loob teatud tasakaalutuse tunde.
Oleva ja olematusega sobib muidugi kokku lakooniline «on»-ide tulv, kuid luulekogu keskpaika jõudes leidsin end mõtisklemas, kuidas ühte või teist «on»-i varjundirikkamaks muuta.
Mõtlesin ka selle üle, et miks ma olen muutunud nii nõudlikuks riimide suhtes. Võib-olla sellepärast, et käed-näed, lugu-sugu, loovad-poovad, tead-pead, mees-ees, mesi-vesi on küll ilusad eestikeelsed riimid, aga võivad kergesti muidu hea ja värske luuletuse klisheelikuks muuta.
Aga võitlusest klisheedega ei saa vist ükski inimkeelne luuletaja alati võitjana väljuda.