/nginx/o/2009/09/24/240177t1h7c3d.jpg)
/nginx/o/2009/07/08/204344t1hc7a0.jpg)
Tartu Naiste Varjupaiga juhataja Sirje Otstavel tõdeb, et riik saab aidata perevägivalla probleemi lahendada, andes karistuste karmistamisega ühiskonna hoiakuid mõjutava sõnumi.
Naiste varjupaiga juhataja: seadusi tuleb muuta
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Otstaveli sõnul on uskumatu, et inimesed saavad kannatanu surmaga lõppenud sadistlike vägivallategude eest tingimisi karistada. «Kuidas see võimalik on?» küsib ta. «Mina tahaksin uskuda, et me elame õigusriigis.»
Otstavel tõdeb, et Eesti seadused võivad head olla, kuid miskipärast ei kaitse need inimest alati vägivalla eest. «Meil on küll võimalik rangeid karistusi määrata, aga miskipärast neid ei rakendata.» See, et kuritegu on sooritatud lähedase inimese vastu, peaks olema raskendav asjaolu, leiab ta.
Tugitelefon rahata
Alates möödunud aasta märtsist töötab üleriigiline vägivalda kannatanud naiste tugitelefon, mille tööaega on aga sel aastal vähendatud neljale tunnile kuuel päeval nädalas, sest hasartmängumaksu nõukogu kaudu on laekunud oluliselt vähem raha. Telefoni teel pakub tuge 12 vabatahtlikku naist.
Lisaks töötab Eestis kaheksa kodus vägivalda kannatavate naiste varjupaika, kus kodust ära tulnud naine suurt üle poole aasta olla ei saa. Tuleb otsida oma elamispind.
Omand turvalisuse vastu
Kuigi mõnes riigis paigutatakse varjupaika hoopis vägivallatseja, on see Otstaveli sõnul omandiküsimuse tõttu problemaatiline. «Ka Evelyn Sepp (PM, 07.08.2009) toob oma arvamusloos välja selle, et ühel on õigus omandile, teisel turvalisusele.»
Otstavel toob näite olukorrast, kus vägivallaintsident on toimunud ja politsei välja kutsutud, kuid politsei saab vägivallatseja kinni pidada vaid kaheks ööpäevaks. «Ja lõpuks küsitakse, et kuhu neil vaestel meestel minna on?»
Teiseks näiteks on olukord, kus elamispind on ühisvara. «Naine võtab lapsed, läheb varjupaika ja pöördub kohtusse oma poole kättesaamiseks. Ja see võib kesta aasta, kaks, kolm,» räägib Otstavel.
Tõsiseltvõetav karistus
«Perevägivald on mitmesse valdkonda ulatuv probleem, millele pole ühtseid selgeid lahendusi,» tõdeb varjupaiga juhataja. «Sotsiaalabi osutab meie riigis kohalik omavalitsus, kogu õiguskaitsesüsteem on aga hoopis teine haldusala.»
«Me ei tahaks öelda, et paneme need vägivallatsejad hästi pikaks ajaks vangi, aga praegu on nad üsna karistamatud. Perevägivald võiks olla seadustes paremini defineeritud,» leiab Otstavel. «Karistus peaks olema selle teo sooritaja jaoks tõsiseltvõetav.»
Eeskuju liiklusest
Ta toob näite, millest on koolitustel juba aastaid rääkinud: mees lööb oma rasedat naist jalaga kõhtu ja saab 7000 krooni trahvi, sest see loetakse kõhupõrutuseks. «Seadusi tuleb muuta nii, et sellised asjad ei oleks võimalikud,» rõhutab Otstavel.
Otstavel tõmbab paralleeli joobes juhtimisega, mille eest on karistusi järjest karmistatud. «Suhtumine on seejärel muutunud. See on saatnud noortele sõnumi, et sa võid saada väga kõrget trahvi või reaalselt vangi minna. Seaduste kaudu annab riik oma kodanikele sõnumi, kuidas ta mingeid tegusid hindab.»