Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lauri Lepiku hinnangul on kõigil Euroopa Liidu väikeriikidel ühine eesmärk vältida poliitilist marginaalsust, omada igal juhul kohta laua taga.
Hiljutine plaan - Euroopa põhiseaduslikul leppel põhineva kahekiiruselise Euroopa Liidu ehk «tuum-Euroopa» moodustamise idee on iseenesest väga halb. Eesti peaks seisma selle eest, et Euroopa põhiseadus hakkaks kehtima võrdselt kõigile liikmetele. Kui Eesti jõupingutused aga tulemust ei anna, peaks Eestist saama «tuumik-Euroopa» asutajaliige. Selline arutlus võib tunduda vastuoluline ja silmakirjalik, kuid jättes väärtushinnangud kõrvale - Eestile kõige kasulikum.
Tuuma tahtmised
Briti diplomaat-mõtlejal Robert Cooperil on õigus, kui ta väidab, et ELis on riikide suveräänsusel vaid üks tähendus ja sisu - koht otsuste tegemise laua taga. ELi otsused mõjutavad kõiki liikmesriike. Ka neid, kes siseriiklikel põhjustel on teatud protsessides osalemisest loobunud.
Otsuseid tehakse väljajäänutest hoolimata. Sama kehtib ka ELi mittekuuluvate riikide kohta. Norra on üle võtnud ligi 80 protsenti Euroopa seadustest, rääkimata nende kujundamisele kaasa. See on kõrvalseisjate vabatahtlik otsus.
Kui Saksamaa, Prantsusmaa jt otsustavad edasi minna «tuum-Euroopa» ideega, on ülejäänutel kaks lihtsat, kuid vastikut valikut. Kas liituda ja olla kaasotsustaja, või lasta tuumikul oma edaspidist elu mõjutada.
Robert Cooperi väite võib esitada ka vastupidiselt. Nende riikide suveräänsus, kelle poliitiline juhtkond otsustab kas «rahva tahtele» või «õigemale arusaamale Euroopa föderalismist» viidates ELi otsustamisprotsessidest kõrvale jääda, väheneb oluliselt. Riigi kodanike igapäevaelu hakkavad mõjutama otsused, mis on vastu võetud selle riigi juhtide osaluseta. Nii võib rahva ja ta juhtide vahel tekkida legitiimsuse probleem.
29. aprillil 2003 toimus Brüsselis Saksamaa, Prantsusmaa, Belgia ja Luksemburgi tippkohtumine, kus tuldi välja ideega ELi kahekiiruselisest kaitsekoostööst. Arvan, et kõikide muude motiivide seas etendas nii Belgia kui Luksemburgi jaoks olulist rolli ka ajalooline kibe kogemus.
Väikeriikidest on mindud kas üle või läbi. Et seda vältida, tuleb omada kohta laua taga. Nii Belgia ja Luksemburg ka tegid.
Kõigil ELi väikeriikidel on ühine eesmärk - vältida poliitilist marginaalsust. Näiteid võib tuua palju. Eesti poolt toetatud ELi Lissaboni protsessi vaieldamatuks lisaväärtuseks portugallaste jaoks on see, et nende muidu Hispaania varju jääva riigi pealinna tuletatakse kõikvõimalikus kontekstis nimepidi meelde.
Soome jaoks ei tähenda ELi Põhjamõõde mitte moodust, kuidas Venemaalt rohkem loodusrikkusi välja pumbata, vaid seda, et Soome ei oleks oma suhetes Venemaaga üksi. Pea iga ELi väikeriigiga võiks seondada laiematähendusliku sündmuse, protsessi või algatuse. Kõik ikka selleks, et lõimida enda huvid suurriikide ja ELi kui terviku huvidega.
Duuma nõrk demokraatia
7. jaanuaril 2003 valis vene rahvas Riigiduumasse 304 partei Ühtne Venemaa saadikut. Duumas on kokku 450 liiget. Ühtsel Venemaal on seega üle 2/3 häältest, mis annab neile võimaluse ainult oma äranägemisest lähtuvalt võtta vastu uusi seadusi ning tahtmise korral muuta Venemaa põhiseadust.
16. jaanuaril otsustas Ühtne Venemaa, et toetab «ettepanekut» haarata enda kätte kõigi 29 komisjoni esimehe ja ka aseesimeeste kohad. Selline «ettepanek» tuli Kremlist. Ühtne Venemaa on teatavasti Kremli võimupartei, mis loodi ainsa eesmärgiga - võita parlamendivalimised ning kindlustada Vladimir Putini positsiooni.
Kui kümme aastat tagasi pidi Vene president Jeltsin duuma ohjeldamiseks kutsuma tänavatele tankid ning avama neist parlamendi pihta tule, siis nüüd piisab Vene presidendil vaid «ettepaneku» tegemisest. Ei lähe vaja ka erilist ettenägelikkust, et ennustada, kes võidab 14. märtsi presidendivalimised.
Mis aga hakkab juhtuma pärast 14. märtsi, kui Vladimir Putin saab vabad ja legitiimsed käed, et teostada oma eesmärki, niinimetatud seaduslikkuse diktatuuri, ei tea meist keegi.
See teadmatus teeb pisut kõhedaks, sest viimane selline demokraatlik eksperiment lõppes Euroopas väga kurvalt. Samas oleks täiesti alusetu tänaseid Venemaa arenguid võrrelda 1970. aastate mustritega Kesk-Euroopas juba ainuüksi seetõttu, et ajalugu teatavasti iseennast täpselt ei korda. Kuid teadmatus jääb.
Põnev aeg ees
Ettenägematuse ja teadmatuse väljundiks riiklikul tasemel on riikide mure oma julgeoleku pärast. Julgeolek on riikidele tähtsamast tähtsam, see on elu ja surma küsimus.
Enamik Euroopa riike näeb võimalust oma julgeolekut suurendada kuulumisega ELi ja julgeolekut kindlustada kuulumisega NATOsse. Kuid kuna julgeolek on riikidele ülima tähtsusega, ei rahulduta pelgalt NATOsse kuulumisega.
Valdav enamik Euroopa riikidest (kaasa arvatud Saksamaa ja Prantsusmaa) seavad julgeolekukaalutlustest lähtuvalt head ja positiivsed suhted NATO tuuma, USAga esikohale. Ainult USA on tänapäeva maailmas niivõrd võimas, et suudab tagada rahu. Tuleviku ettenägematus ja soov kindlustada homset sunnib riike (sealhulgas ka Eestit) otsima veelgi tihedamaid suhteid USAga.
Eesti jaoks tõotab tulla huvitav välispoliitika-aasta, sest erinevaid arenguid ja otsustamisvõimalusi näib tulevat rohkesti. Üks otsus aga ei pea tingimata välistama teist, sest eesmärk on ikkagi üks - Eesti suveräänsuse ja julgeoleku kindlustamine.
Ehk aitaks juba see, kui laulurahvana tuntud eestlased õpiksid oma ühtainsamat välispoliitikalaulu esitama mitmel häälel, kuid samas partituuris?