Konventsioonid ei käsi narkotarvitust keelata

Justiitsministeeriumi pressijuhi Ivi Papsteli sõnul tuleb arvestada narkokaristuste leevendamise ja legaliseerimise küsimust lahates ka riikidevahelisi kokkuleppeid, sest need vähendavad Eesti ja teiste maade valikuvõimalusi.

Näiteks 1988. aasta ÜRO konventsiooni põhjal saab jagada narkootikumidega seonduva kolmeks.

Narkootikumide tarvitamist see karistatama ei kohusta. Narkootikumide tahtliku isiklikuks otstarbeks hoidmise, hankimise või kasvatamise peab tunnistama karistatavaks teoks, kuid karistuse raskus jääb riigi otsustada.

Kuriteoks peab konventsiooni kohaselt kuulutama järgnevad tahtlikud teod: narkootilise või psühhotroopse aine valmistamine, pakkumine, müük, vahendamine, vedu; unimaguna, kokapõõsa või kanepitaime kasvatamine narkootiliste ainete tootmiseks; niisuguste tegevuste organiseerimine rahastamine jms.

Selle ja kahe varasema sarnase konventsiooni juurde kuuluvad ainete nimekirjad, mis arvestavad aine ohtlikkust tervisele, kuritarvitamise riski ja aine kasutatavust meditsiinis.

Kõigi ainete puhul kehtib nende kasutamise ja levitamise keeld, v.a meditsiinilistel ja teaduslikel eesmärkidel, kuritegude uurimisel ja õppeotstarbel.

Euroopa Komisjoni ülevaates eelmise narkoalase tegevuskava (2005-2008) hindamise tulemustest märgitakse, et narkootikumide tarvitamise või enda tarbeks omamise eest on maksimaalsed või eeldatavad karistusmäärad mitmetes liikmesriikides alates 2001. aastast vähenenud.

Üldtrendina võib kanepi tarvitamise ja väikese koguse omamise puhul (kui puuduvad raskendavad asjaolud) täheldada Papsteli andmetel kriminaalkaristuse asemel alternatiivide kasutamist ning kanepit eristatakse nüüd sageli teistest keelatud ainetest kas seaduses, prokuratuuri juhistes või õiguspraktikas.

Euroopa riikide praktika analüüs näitab, et kergemate narkootiliste ainete nagu kanep puhul on mitmes euroliidu riigis õiguslikult või praktikas leebem režiim (nt Holland, UK, Belgia, Iirimaa ja Luksemburg). Seal piirdutakse kanepitaime äravõtmisega või hoiatusega või ei karistata üldse ega kasutata muid õiguslikke mõjutusvahendeid.

Samas on narkootikumide vahendamise eest kahtlustatavate isikute suhtes trend karistuste karmistamisele. Lisaks on viimastel aastatel pandud suuremat rõhku narkootikumide noorte seas levitamise karistamisele.

Tema sõnul ei saa unustada narkokaristuste leevendamise üle debatti pidades ka seda, et narkootikumid kujutavad ohtu tervisele. «Narkoainete, s.h. ka kergemate ainete tarvitamise rahvatervisealased potentsiaalsed järelmid on sügavalt murettekitavad,» lisas Papstel

Justiitsministeerium ise jätkab Papsteli sõnul narkokaristuste vähendamise ja legaliseerimise küsimuse analüüsimist, mistõttu esialgu sel teemal seisukohta ei võta. «Selles vallas alles viiakse analüüsi läbi ja kujundatakse seisukohti.»

Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professor Jaan Sootak ja liberaalse mõttekoja Vaba Ühiskonna Instituut juhataja Paul Vahur leiavad, et Eesti võiks hakata liikuma narkootikumide tarvitamise legaliseerimise suunas. See vähendaks Eestis ülekriminaliseeritust ja aitaks ühtlasi narkoprobleemiga tõhusamalt tegeleda.