Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2022/01/07/14297451t1he822.jpg)
Mis sa tühja tammud ainult toas ja õues.
Ületa lage raba, mis sul laiub põues.
Aleksander Suuman
Jõulukuusk raeplatsil on tänavu eriti uhke - lausa maani ja alt kahar nagu rannanaise kurrutatud rahvarõivaundruk, kus varjus tosin last peitust mängimas. Ta seisab harjumata koha peal, kesk väljakut, see jääb meelde kauemaks.
Astun ligi, puudutan veel elusat oksakätt, ja mind valdab sügav kurbus - kurbus tolle tühja platsi pärast, kust kuusk toodud, tolle tuulelagedasse jäänud kännu pärast lumisel väljal.
Kellegi oma ta oli, kellegi aknasse paistis kätte, kellegi tihtimööduja pilku rõõmustas nagu turvalisuse jätk ja maailma kestmise sümbol, ja nüüd on maastik armutult alasti jäetud. Mõned jakobsonid saadi ta eest, mõned nädalad seisab ta tuledes ja siis on otsas mõlemad, nii kuusk kui jakobsonid.
Mine tea, ehk peremehele polnudki rahatähed niiväga tähtsad, võib-olla tahtis ta linnarahvale rõõmu kinkida? Üürikest rõõmu haljast puust hallis päevasüdames? Anda ära, mis on, neile, kel ei ole? Ja olla uhke, et ta seda võib ja raatsib? Ohvrikuusk.
Palju lapskuuskede elusid ohverdatakse neil päevil kalmuaedades. Tuhanded küünlad laternates ja lumekoobastes jäävad valgustama pööriööd.
Eestlane on jõuluusku rahvas, kallite kadunute kalmudel seistakse kui pühapaigas pikki minuteid, ja kahte kätt vilkuva tulemere vahelt tagasi öhe minnes tuntakse hinges imelist kergust, nagu oleks koorma maha saanud.
Raske on tühjust kanda./ Täius on imekerge, teab Aleksander Suuman, kes tänavu leebel jürikuupäeval sai endalegi kalmukünka. Tema maised - toas ja õues - käigud on käidud ja põue lagerabagi ületatud.
Nüüd on Suuman saanud kogu rahva omaks ja nähtavaks - nagu väljakuusk linnasüdames - ja nii mõnigi võtab riiulist kaua seisnud luuleraamatu ja leiab sealt just temale määratud read. Võib-olla just need:
Sa leiad jäljed ja teegi
halastusse ja lõppu,
kus jätkub pikka meelt
uskuda inimesse
ikka veel.
Kui selge on sõnum, mille jätab äsjalahkunud vaim! Eneses läbi kannatatud, liigsest puhastatud, napp ja täpne sõna.
Talvest üle elada / talve enese sees./ Hangedest üle olla,/ ise üleni hanges, nii ta tundis, nii ta ütles. See pidi olema vaikne ja üksildane õhtu, mil ta sügavalt enesesse vaatas ja nägi seal inimest, mind ja sind. Ja sa taipad täpselt, mis ta mõtles, kui nõndagi ütles:
Väiklus istub mu hinges,
taevalaotus mu peal.
Ah, et väikluse asemel
oleks laotus seal!
See ongi see «ainult toas ja õues tammumine» ja kartus enesele ja oma tõelistele vajadustele silma vaadata! Tundmatu tõesti on inimesele tema oma hing, võõras ja pelutav nagu suurlinnalapsele raba. Parem, kui selle pinnale ei astu, kailud uimastavad, älveserv õõtsub ja laukad võivad olla salasügavad.
Koguni oma nägu ja hääl ja astumine on inimesele teadmatu - kui ta just telestaar ei ole - ega me muidu ehmataks end mõnes peeglis ootamatult tabades või raadiost oma häält kuuldes või rahvamurrust teleekraanile püütult.
Me ei tea, missugune me teistele paistame, me lootsime, et oleme paremad, kui pilt näitab, peegli või kaamera ette astudes on meil ju ikka rollinägu ees olnud ja seda me tunneme ja tunnustame.
Kui välispidisusega on lood nii keerulised, mis siis veel hinge asjadest arvata, eriti kui hinge olemasolugi üldiselt kahtluse all seisab. Ometi vahetevahel tunnetame kosmose käsku ennast tundma õppida, salajane aga piinav hingevalu annab sellest märku.
Käidud teele jalad / tagurpidi sean. / Päeval kirun saatust, / öösel ennast nean, ütleb lageraba nüüd juba ületanu. Sageli on hoopis / rada läinud käest./ Mõttetult on mindud / üle mitmest mäest.
Tunnistagem õues ja toas tammumise mõttetust - aga ka möödapääsmatust, kuni tõsiselt ja ausalt ei tegelda lagerabaga. Me oleme ju muutusteks valmis, igal jõuluõhtul mõtleme, et uuel aastal, siis...
Ent aastad tulevad ja lähevad, kuni ükskord jõuab kätte piirideta õu ja aeg,/ ei maja ega lauta - surematu vaimu võimalus keha kammitsa kadudes. Vaim, hing ja keha, kolmainsus. Kolm sõna: vaim on kehas. (Vastupidi oleks mõttetu ütelda: keha on vaimus). Vahel ütleme: tema vaim ei ole enam kehas. «On» ja «ei ole» märgib hinge, mis vahel valutab ja vaimu vajadusest kehale märku annab. Vajadusest ometi ületada lageraba.
Ilus ja ahvatlev on jõulukuine rabamaastik ja üürike on valge aeg, mil seda ületada saab.
Virvatuled ja rahaaugutuled ahvatlevad hämaruses inimlast eksi, ent silmapiiri kohal särab Petlemma täht suunajuhiks kõigile, kes selle ära tunnevad.