Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/17/5057119t1h5ac6.jpg)
Nii kultuuri- kui muidu tarbimises ümbritseb meid valdavalt Euroopa-, põhja- ja baltimaadekeskne kaup. Kultuurivahetuslikult vaid lähema regiooniga harjunud silmale ja kõrvale kõlab «Iraan» seetõttu eriti põnevalt.
Adamson-Ericu muuseumis toimuva näituse üldpildi arhailisuse järgi jääb mulje, nagu oleks tegu esemetega arheoloogilistelt kaevamistelt, tegelikult on vaatajani toodud ühe küla naiste lugu kaasajast läbi kohaliku keraamika.
Kalpourkan on piirkond Pakistani piiri lähedal Belutsistani kaguosas. Arvatavasti tunduvad täpsemad kohanimed ka suurte teadmistega inimestele liig, kuid näituse alguses on vaatajat aitamas hiiglaslik kaart sellest Lähis-Ida piirkonnast.
Uus ei paku huvi
Kalpourkanis viljeldav eristub ülejäänud Iraani keraamikatraditsioonist mitmes aspektis. Nimelt tegelevad seal keraamiliste esemete valmistamisega vaid naised, ehkki mujal on pottseppadeks tavaliselt mehed.
Teiseks muudab sealse keraamika unikaalseks fakt, et kohalikud naised ei kasuta potiketra. Nõude vormimine toimub käsitsi, savitükke venitatakse ja vormitakse neid esemeiks kokku surudes. Ka ei tunnista sealsed keraamikud glasuurimist, selle asemel hõõrutakse nõud üle spetsiaalse lamba sabarasvaga.
Spetsiifilist lähenemist arvestades on Kalpourkani keraamikakoolkond saavutanud ka Iraani-siseselt riiklikult olulise positsiooni. Riikliku käsitööseltsi töö tulemusel ehitati aastakümnete eest selle kohaliku traditsiooni säilitamiseks eraldi töökoda, kus tegutseb enamik nn keraamikanaisi.
Näitus koosneb pea poolesajast selle piirkonna naiste valmistatud keraamilisest esemest, aktsentidena näeme ka sealset tekstiili ja ehteid. Ekspositsiooni täiendavad ja panevad tegelikult elama koostaja Elina Soraineni uurimisreiside osana valminud fotoseeriad ja videofilm esemete valmistamise protsessidest, mis annavad esemelisele pärandile nii laiema konteksti.
Elina Sorainen on nimekas soome keraamik, kes mõne aasta eest esines Tallinnas ka isikunäitusega. Tõmme idamaise käsitöö poole, seotus alglätetega, mälu ja minevikuga kõrvuti tekkiv käsitöö, kitsamalt keraamika on see, mis Soraineni on huvitanud ja millega ta kunstnikuna ka ise oma loomingus tegeleb.
Uue proovimine ei ole autori sõnul tema jaoks. Kui kauge keraamika uurimine võib näida eksklusiivse hobina, siis selle tõsidusest annab aimu Helsingis kaitstud magistritöö Jaapani traditsioonilise keraamika tehnoloogiatest.
Autori seos näitusel tutvustatava piirkonnaga tekkis 1970ndatel, mil ta kutsuti Teherani ülikooli juurde keraamikaosakonda looma. Pärast viit kohapeal veedetud aastat suundus ta poliitiliselt rahulikumasse Tokyosse, kuid nüüdne doktoridissertatsioon on valmimas ikkagi Kalpourkani keraamika traditsiooni puudutava materjali põhjal.
Nõrk koht kujundus
Näituse nõrgaks kohaks osutub kujundus, mis ei anna põnevale teemale midagi juurde, pigem muudab selle kuivaks ja üksluiseks. Näituse uurimuslik alatoon ja teema ise on nii spetsiifilised, et sõna otseses mõttes näotud mannekeenid, kelle abil demonstreeritakse küla naiste prototüüpe, tekitavad võõristust ja mõjuvad teema tõsidusele vaatamata anakronistlikult.
Näitusele tasub minna teadmisega, et tegu on eelkõige põneva uurimusega teisest kultuuritraditsioonist, mitte niivõrd kunstinäitusega. Eksponeeritud esemedki on valminud kindlat tarbefunktsiooni silmas pidades.
p.s. Kuivõrd äsja lõppes samas jaapani puulõike traditsiooni tutvustav väljapanek, siis tundub, et Adamson-Ericu muuseum on tõsiste, erinevaid kultuuritraditsioone tutvustavate projektidega haaramas endale sarnast positsiooni nagu on Helsingis asuval Kultuuride muuseumil Tennispalatsis.
«Kalpourkan-Iraan» Adamson-Ericu muuseumis jääb avatuks 9. novembrini
Näitus
«Kalpourkan-Iraan»
Tuhandete aastate pikkuse traditsiooniga naiste-keraamika
Adamson-Ericu muuseumis