President: pole olemas keskmist õpetajat ega tüüpilist last

Postimees toob presidendi kõne ära tervikuna.

«Hea Eesti rahvas.

Üks ilus, soe ja päikeseline suvi on taas lõppemas. Esimene september on selle selge märk: tuhanded lapsed ja ka veidi vanemad alustavad taas õpinguid. Paljud neist esimest korda päris koolis ja päris ülikoolis.

Ma tean, et õppe- ja tööaasta algus toob paljudesse südametesse nukrust. Sest suvi oli tõesti ilus, täis vabadust, looduse ilu, puhkamist, päikest ja rõõmu. Ja see on nüüd selleks korraks otsa saamas. Seda paraku ka põhjusel, et sügisel ja talvel on paljudel igapäevast rõõmu vähem. Sest nende töö ja nende kool ei ole alati rõõmu täis.

Ega alati peagi olema, kuna õppimine on tõsine töö. See nõuab sageli pingutust, enese kokkuvõtmist. Kuid rõõmu napib ka põhjusel, et me koolides ja ülikoolides on sageli palju tuimust ning vähe avastamise õhinat. Õpingute tulemus pannakse jätkuvalt paika eelkõige hinnete ja punktide skaalal, mitte aga selle järgi, kas õppimine teeb iga päev õppija maailma suuremaks ning aitab hiljem elus hakkama saada.

Aga mille pärast me koolis käime, kui mitte selleks, et muutuva maailma ja teiste inimestega suhestuda ja õppida oskusi, mis tooks leiva lauale nii endale kui oma perele?

Iga inimene, iga laps on erinev. Igaühes on peidus kümneid andeid, mis tuleb üles leida ja ellu äratada. Ühe lauaga kõiki ja kõike mõõtes ei saagi ju tulemuseks olla midagi enamat kui tugev keskmine. Ja sellest ei piisa, sest see pole õige. Pole olemas keskmist inimest, keskmist õpetajat, keskmist õpilast, tüüpilist last. Igaüks meist on erinev ja eriline.  

Eesti kool võiks olla rõõmsam koht. Siia saavad oma panuse anda nii lapsed, õpetajad kui lapsevanemad. Jah, tähtsad on ka hariduskorralduslikud poliitilised otsused. Väga tähtis on ka raha, eriti õpetajatele makstav palgaraha. Siia on viimased aastad toonud lisa, ent mitte veel sel määral, et teha kooliõpetaja amet andekatele noortele nii ahvatlevaks nagu ta peaks tegelikult olema.

Kuni õpetajate motivaatoriteks on eelkõige missioonitunne ja paratamatus, siis tunnetame seda ka koolis, klassis ja auditooriumis. Nii nagu me ei saa oma riiki ehitades ja arendades lõputult panustada ainuüksi iga siin elava inimese loomuomasele kodumaa-armastusele, nii on ka õpetajaskonna missioonitundel piirid.  

Head lapsed ja õpilased, teile soovin ma töökust ja püsivust. Teadke, et vastamise kõrval tuleb julgeda ka küsida, vajadusel vaielda ja  oma arvamusega välja tulla. Hoidke oma sõpru ja klassikaaslasi. Kõiki. Ka neid, kes on teistest erinevad. Teadke, et see on just tugevuse, mitte nõrkuse märk.

Ilusat kooliaasta algust, armas Eesti.»