Tõnu Kaljuste, tornikell meretagusest külast

Juuli 2013, Hellerella aia avamispidu Naissaarel. Rahvast on täpselt nii palju, et vastvalminud publikuaia pingid saavad äärest ääreni täis. Dirigent Tõnu Kaljuste on juhatanud terve kontserdi, lisaks dirigeerimisele ka muhedalt juttu veeretanud.

Hiljem, õhtuhämaruse saabudes sätib melomaanist helilooja ja armastatud DJ Tõnu Kõrvits muusikamasina vilkuvate tulede kõrvale püsti. Rolling Stones rokib plaadimasinas ja Tõnu Kaljuste tantsupõrandal.

Tõnu Kaljuste, te sündisite aastal 1953 – Stalin oli siitilmast just lahkunud, aga hirm inimestest kaugeltki mitte. Kas tajusite seda hirmu oma lapsepõlves?

Mitte eriti, kuid seda mõistad ju lapsena ikka, et iseäranis vanaemad on väga ettevaatlikud. «Ära ütle nii, nii ei tehta!» – nii ütles vanaema, kel tuli keldrikorteris varjata fakti, et mu isaisa pages pärast sõda Inglismaale. Selline peidus pool on pea kõigis Eesti peredes, nii ka meil.

Targad inimesed, need, kes parteisse kuulusid või juhtivatel kohtadel olid, eks nemad igaüks elasid, kuidas oskasid. Lollust pilgeni täis riigi raamides tuli ikka targalt käituda.

Kui mind üliõpilasena kutsuti noomimiseks mitu korda parteikomiteesse ja filharmooniasse, siis küllap ka need targad inimesed seal soovisid mulle ju head, ei tahtnud, et ma kehtiva korraga pahuksisse läheks. Soovitati ikka teha n-ö õigeid programme, vaadata õiges suunas.

Et ära, Tõnu, paati kõiguta?

Soovitati: õpi elama, poja! Eks see oska-elada-maailm toimib tegelikult ka vabas maailmas, demokraatlikus ühiskonnas, ja igas eluvaldkonnas.

Toona oli ju selge: kui tahad oma alal tegutseda, pead seda tegema nõukogude reeglite järgi. Kui tahtsid teha teisiti, olid vaenlane ja su käed olid seotud – kas olid põlu all või pidid põgenema. Justkui kaks võrdselt halba valikut, kas pole?

See oleks ka nüüd liiga must-valge lõuendi maalimine. Selles keskkonnas oli ehk suurim inimlik faktor meie põlvkonna jaoks hasart, põnev mäng reeglitega, et oma asja ajada. Muidugi, soov, et saaks siit välja, et saaks välismaailmaga kontakti, tiksus kogu aeg – loovus teadagi väärib parnassi. Aga ärahüppamine või põgenemine on igaühe jaoks väga individuaalne otsus, seda ei saa ainult heaks kiita või hukka mõista.

Kas teie noore mehena seda ei kaalunud?

Mulle on alati olnud kõige olulisem suhe ümbritsevasse, ka inimestesse, kellega töötan, näiteks koori. Tundus võimatu seda kusagil mujal kogeda.

Kui oled ise algusest peale tekitanud ühe kollektiivi, samuti kogu looming, oma keel, inimsuhted, heliloojad – see erineb oluliselt võimalusest olla kusagil suvalises maailma punktis kaksteist nädalat aastas peadirigent. Oma peadirigenditöö ajal Amsterdamis ja Stockholmis kogesin muidugi iseäranis teravalt, kuidas see pole ikkagi päriselt minu jaoks. See oli äärmiselt hea äratundmine.

Kui näiteks räägid juba väsinuna võõrkeeles, tajud kohe, kui abitu oled – suudad end väljendada vaid kusagil 60 protsendi ulatuses, teemade ring on piiratud. Sellest ei saa rahuldust, sest keskkond, kus tunned end päriselt õnnelikuna, on ikkagi see, mille keelt ja kultuuri sa läbinisti tunned, tajud ja tead.

Arutasite te oma dirigendist ja muusikaõpetajast isa Heinoga ka nõukogude süsteemi absurdsust?

Isa kuulus sinna põlvkonda, kes püüdis kõigele vaatamata kohaneda. Ta sai väga valusaid hoope nii siit kui sealt. Ühel ööl astus ta paati, mida arvas sõitvat Rootsi, kuid jõudis kõigest Saaremaale. Üks tormine öö, mis muutis terveid inimsaatusi! Teise paadi peal oli keemiaprofessor Lauri Vaska, kellega aastaid hiljem Kanadas kohtusin. Tema mulle selle loo ka veidi enne isa surma rääkis. Isa suri 62-aastasena.

Kujuteldamatu, mida inimene ellujäämiseks tegema pidi: oled paadis, arvad, et jõuad sinna, tegelikult jõuad tänna, lähed vangi, saad välja, hakkad lastele pioneerilaule õpetama – inimeste sees oli lihtsalt kohutav pinge.

Tegelikult on igal ajal ja igas kohas omad pinged. Lihtne on öelda: vaba maa ja vaba inimene. Aga kas kunstnik on ikka ka vabal maal sisemiselt vaba? Võib-olla oli sisemise vabaduse olek meie põlvkonnale isegi loomulikum, kuigi kuuled teatavat manitsemist, mis noore inimese jaoks mõttetu tundus.

Olite protestipõlvkond?

Eks mingi protestimeel kehtiva ühiskonna- ja koolikorra vastu oli meis muidugi olemas. Tuleb vaadata laiemat kultuurikonteksti, mis tol ajal toimus: kuhu liikusid näiteks biitlid, Rolling Stones või minu noorpõlveiidol Led Zeppelin. Kuid kogu seda maailma mõjutasid väga tugevalt narkootikumid. Aga meie noorus oli puhas, välja arvatud ehk see, kui enne jutustavaid aineid sai veini joodud… (Naerab.) Suuremat vaimset langemist polnud.

Tõnu Kaljuste – kas kass, kes kõnnib omapead?

Ma ei arva, et minu erialal saab üldse väga eraldi olla. Aga eriline vooluga kaasamineja pole ma küll kunagi olnud – ka siis, kui kõik kandsid pikki juukseid või arvati, et frakk on nõme ja seda ei kanna, mina sellega kaasa ei läinud. Mulle üleüldse ei meeldi, kui kuulutatakse, et vaid üks suund või arvamus on õige.

Ometi on teil kogu aeg pikad juuksed olnud.

Puhtast laiskusest. (Muigab.)

Teie kohta armastatakse ikka öelda: tugev isiksus. Mida see tähendab?

Siis peaks olema mingi tugevusemõõdik, mis mõõdaks inimese tugevust nagu kilogrammegi? Minu erialal peab asjadest olema mingi oma nägemus. Kas seda nimetada ilmtingimata tugevuseks….

Kui näed mingeid kunstilisi teid, mille suunas liikuda, siis on see lihtsalt visioon. Väga tugeval natuuril, kes väga kindlalt oma rida ajab, ei saa selliseid visioone lihtsalt tekkida.

Kunagised suured dirigendid olid ikka ju tohutud despoodid.

Kui neid praegu videolindilt vaatan, hakkab kõhe – kuidas kogu masinavärk toetas vaid ühe inimese isiklike ambitsioonide teostumist! Samas, ega praegu klassikalise muusika maailm popmuusika omast suurt erine – täpselt samuti töötavad agentuurid, artiste upitatakse, see on äri. Muidugi on meie erialal toimuv popmuusikatööstusest võrreldamatult väiksem, kuid põhimõte on sama.

Kuidas teie end selles masinavärgis tunnete?

Eks see on tasakaalu küsimus. Minu agentuur asub Berliinis ning olen saanud kokkuleppele selles, et välismaal käin esinemas korra kuus. Selline dünaamika aitab jalgu ikka maa peal hoida, pärismaailmaga ja koduse eluga veel ühenduses olla. Kodune elu on peamine.

Muidugi on eneseharimine, uue repertuaari leidmine olnud kõigi nende sõitudega väga seotud. Kui ma poleks saanud Rootsi Raadio koori peadirigendiks, poleks saanud kunagi juhatada sellist repertuaari. Kuid seal maitsesin muidugi palju ka eelmise peadirigendi Eric Ericsoni töö vilju, nautisin seda ja sain kogemusi.

Alguses omandasin palju just vokaal- ja koorirepertuaari. Viimase kümne aasta jooksul olen saanud jällegi läbi dirigeerida palju orkestrirepertuaari.

Nüüd on Nargenfestivalil taas tulemas Pärdi päevad, kus juhatate Arvo Pärdi muusikat. On teil temaga eriline side?

Eks erinevad inimesed on püüdnud seda analüüsida, kuid päris lõpuni on seda raske seletada. Võib-olla üks paljudest asjadest on see, et ta pole oma loomingus orienteeritud üksnes karjäärile, vaid püüdleb vaba väljenduse poole – teda paeluvad teatud tekstid, ideed, kõlad, millesse ta paneb oma energia. Elamine helide maailmas on elamise viis, see on hoiak, mida me mõlemad jagame.

KALJUSTE, PÄRT JA SOMBREERO: Kaljuste on korterinaabri Arvo Pärdi heliloomingut juhatanud mitmel pool maailmas. Möödunud aastasse jäi kontserdireis Mehhikosse, kus Pärdi loomingu ettekanne kujunes suursündmuseks. Kaljuste klõpsatud pilt Pärdist, kes sombreero serval alt kavalalt naeratab, sai aga sotsiaalmeedias tõeliseks hitiks.

Olete pidanud päris mitu korda uuesti alustama, nii karjääris kui ka isiklikus elus. Kui raskelt on see tulnud?

Neid pöördeid on raske seletada, kuid nende taga on olnud kas spontaansed või inimlikud hetked. Mõnel juhul ka äratundmine, erialane vaist ja vajadus olla vaba eelnevast, soovimatus mingeid mänge kaasa mängida.

Loobumine omaloodud kollektiivist (Eesti Filharmoonia kammerkoor – toim) oli muidugi meeletult raske.

Siin on meri olnud mulle muidugi väga hea õpetaja – teinud selgeks, et siinilmas pole midagi kindlat. Kui tahad merel vabalt liikuda, pead üllatustega arvestama. Elus on samamoodi.

Kas olete otsuseid tehes pigem ratsionaalne kaalutleja või paugutate spontaanselt ust?

Nii seda kui ka teist. Ainult uksepaugutaja ma vist küll pole, vähemasti mitte sel määral, kui näiteks itaalia lavastaja Giuseppe Frigeni, kes ooperi «Valgustatud pimedusejünger» ettevalmistusajal vähemalt seitse korda tagasi Itaaliasse lennata tahtis, sest polnud lavastuse tehnilise teostusega rahul.

Siiski tundsin ta käitumises ja nurinas mõnel hetkel ennast ära – et kui tahad oma ideid teostada, aga näed, et kogu meeskond päris kaasa ei tule, et tehniline tase ei anna soovitud tulemust... Ta taotles täiuslikkust.

Omal ajal tähistasime selliseid vajakajäämisi, räpakaid ja pealiskaudseid ülejala-tegemisi ja suhtumist märksõnaga «vene värk». Seda kahjuks leidub tänaseni, mitte ainult kunstimaailmas ja mitte ainult siin, vaid üle kogu ilma. Aga sellest tuleb lahti saada.

KUIDAS GROZNÕI RAHVAS VAIKUST KUULAS: Kord sügaval nõukaajal sõitis Kaljuste kooriga Põhja-Kaukaasia turnee raames Groznõisse kontserti andma. Saalis oli kohutavalt  külm, kuid kontserdikorraldaja härda palve peale mitte jätta kultuuri järele janunevat töölisrahvast elamusest ilma soostusid Eesti esinejad siiski kultuuripalee lavale astuma.

Kaljuste lõi loo lahti, kuid saalisolijate jutuvada ei mõelnudki vaibuda. Ühel hetkel kasvas jutusumin koguni nii valjuks, et dirigent enam koori ei kuulnud. Kaljuste püüdis vahepeal veel rahvale selgitada, mis lugudega tegemist, kuid publikut ei huvitanud ta jutt ega ka madrigalid, mida koor laulis. Kolmanda loo lõi Kaljuste kinni ja astus minema.

Hiljem tuli tal muidugi seesuguse, ametnike meelest ennekuulmatu teo eest vastust anda koguni Eesti NSV kultuuriministrile. «Mind päästis vaid asjaolu, et saalis oli temperatuur allapoole Nõukogude Liidus esinemiseks lubatavat taset,» lausub Kaljuste naerdes.

Kui tihti tunnete end üksikuna – sõidate ringi, üks hotell vahetub teisega?

See käib dirigendieluga kaasas – oled hotellitoas ja ootad proovi. Õpid partituuri või siis, kui aega ja võimalust juhtub olema, jõuad selles paigas ka midagi näha. Samas, kui oled partituuri süvenenud, siis mingeid erilisi pikki emotsionaalseid ekskursioone sa ümbruskonnas just ei tee. Nagu ütlevad Tour de France’i ratturid: kogu selle pika tee jooksul näeb ainult asfalti. (Naerab.)

Hotellielu võib olla mõned aastad põnev, aga kui sul on mõni kodumaine kollektiiv, kellega kõik klapib, tunned sellest puudust. Siin [kodumaal] on õnneprotsent lihtsalt suurem. Õnne puhul on päris kindlasti oluline keskkond, milles elad, et oleks võimalus teha just seda, mida tahad.

Isiklikul õnneskaalal, kui näiteks võtta aluseks null kui üldse mitte õnnelik ja kaksteist kui väga õnnelik, kus te praegu asute?

See kaksteist rahuldaks mind küll mu elus, mis eri komponentidest praegu koosneb. Õnn on äratundmise asi.

Milline oleks teie unistustes täiesti ideaalne päev?

Ma ei valiks päeva, valiksin suve. Suvi pakub erilist energiat. Ma puhkan kogu aeg, sest teen muusikat – see pole töö, see on elamise viis.

Tagasiteel kohtumiselt mõtlen, kuidas Kaljustet iseloomustada. Küll on teda võrreldud puuga, mis ka tigedaimas vastutuules kõikuma ei löö, küll armastatakse neid meretaguseid mehi majakateks hüüda. Kuid Kaljuste on minu meelest nagu tornikell: kui kõlama hakkab, siis teda kuuldakse.

Tõnu Kaljuste (60)

Sündinud 28. augustil 1953 Tallinnas

Õpingud:

Tallinna muusikakeskkooli koorijuhtimise eriala 1971

Tallinna Riikliku Konservatooriumi koorijuhtimise eriala 1976

Leningradi konservatoorium 1976–1978

Töö:

Alustas dirigenditööd kammerkoori Ellerhein juures 1971

Asutanud Eesti Filharmoonia kammerkoori 1981 ja Tallinna kammerorkestri 1994, olnud mõlema peadirigent

Rootsi Raadio koori külalis-peadirigent 1994–2000 ja Madalmaade kammerkoori peadirigent 1998–2000

2001. aastast vabakutseline dirigent

Rootsi Kuningliku Akadeemia liige, autasustatud mitme rahvusvahelise muusikaauhinnaga, olnud korduvalt Grammy auhinna nominent

Salvestanud üle 50 heliplaadi

Vabaabielus kirjaniku ja ajakirjaniku Kadri Hinrikusega. Varasemast abielust näitlejanna Ülle Kaljustega poeg Andres, kes on mainekas viiuldaja.

Arvamus

Arvo Pärt

helilooja

Tõnu jaoks on iga teos nagu «valge leht», millele tuleb elu sisse puhuda. Ja just selline tõsine lähenemine igale partituuris ettetulevale detailile ja omadus näha kahe noodi vahele peidetud probleeme teeb tema interpretatsiooni rikkalikuks ja ainulaadseks.