/nginx/o/2012/03/28/1029662t1hf863.jpg)
/nginx/o/2009/11/12/265560t1h5923.jpg)
Valitsus ja Eesti Pank langetasid VEB Fondi saagas otsuseid kitsalt enda kasust lähtuvalt ega täitnud riigi kohustust kaitsta oma kodanike ja ettevõtete huve, selgub TÜ dotsendi Lasse Lehise analüüsist.
Õigusanalüüs: valitsus ja Eesti Pank käitusid VEB fondi saagas isekalt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Finantsõiguse õppejõud hindas riigikogu VEB fondi komisjoni ja riigikontrolli palvel valitsuse ja Eesti Panga 1993. aastal langetatud otsuste kooskõla toonaste seadustega. Kuigi Lehis tuvastas ka ebakõla näiteks pankrotiseadusega, on ekspertiisi peamine kriitika suunatud riigi tegematajätmistele.
«Kui me võtame aluseks põhimõtte, et see VEB fondi loomise otsus oli selleks, et pangad päästa, siis oli kõik okei - pangad päästeti,» kirjeldas Lehis Postimehele. «Aga kui lähtuda põhimõttest, et pärast seda tuleks järgmisena ka kliendid ära päästa, siis seda ülesannet ei ole valitsus täitnud.»
Lehise sõnul viitavad asjaolud, et see oli riigi tahtlik valik. Nimelt külmutas Venemaa VEB fondi rahad Eesti riigilt nõutava väidetava valuutavõla katteks, mitte aga ettevõtete süül. «Järelikult kui raha külmutamise põhjuseks toodi Eesti riigi käitumine, siis lasus ka riigil kohustus tegutseda raha tagasisaamise nimel.»
Riik päästis pangad, aga ei kaitsnud Eesti residentidest võlausaldajate huve siis, kui nende raha oli vaja Venemaalt tagasi saada.
Seda kummalisem on fakt, et olles ise samaaegselt VEB Fondi sertifikaatide omanikud, tegid valitsus ja Eesti Pank nendega tehinguid lähtudes huvist saada rahalist kasu. Näiteks õnnestus neil sertifikaatidega katta Põhja-Eesti Panga kahjumit ning sertifikaate müüa.
Lehis märgib, et õiglane olnuks luua samalaadseid võimalusi ka teistele kreeditoridele. Müügist saadud summad oleks riik pidanud jagama kõikide VEB Fondi võlausaldajate vahel, aga seda ei tehtud.
«Moraalne kohustus Eesti riigil kindlasti tekkis: riik oleks pidanud oma kodanike ja ettevõtete eest selle võla ära klaarima ja siis ise minema üritama Venemaalt kas läbirääkimiste teel või tasaarvestusega raha kätte saada,» pakkus Lehis.
Näiteks võimaldanuks tolleaegne olukord riigil kompenseerida külmutatud varad võlausaldajatele erastamise väärtpaberitega. See olnuks Lehise sõnul paslik valik, kuna Venemaa nõutava valuutavõla eest ehitati üht-teist ka Eestisse, need ettevõtted jäid aga riigile ja erastati hiljem.
Vahepeal on riigikogu võtnud vastu otsuse nõudeid mitte kompenseerida, riigikohus selle otsuse heaks kiitnud ja 240 miljoni krooni väärtuses nõudeid õhku jäänud. «Võib arvata, et kreeditorid otsivad ka praegu veel kohtuteid, kas või näiteks Euroopa Inimõiguste kohtus. Nüüd jääb see riigikogu otsustada, kas tuleks esitada mingi moraalne hukkamõist toonasele käitumisele,» leidis Lehis.
Komisjoni esimees Rainer Vakra ütles, et analüüsi tutvustatakse komisjonile kolmapäeval ja võimalikest soovitustest on veel vara rääkida.
VEB fond loodi ja selle sertifikaadid anti välja riigikogu 1993. aasta otsusega seoses sellega, et Venemaa külmutas väidetava Eesti valuutavõla katteks Balti Ühispanga ja Põhja-Eesti Aktsiapanga varad endise NSV Liidu Välismajanduspangas (VEB).
2012. aasta lõpus leidis riigikohus, et sertifikaadid annavad nende omanikele nõudeõiguse üksnes peaaegu varatu sihtasutuse VEB vastu, mitte aga riigi vastu. «Isegi juhul, kui riik tekitas kaebajatele 1993. aastal VEB fondi loomise või hiljem selle tegevuse korraldamisega kahju, ei pidanud riigikogu määrama selle eest hüvitist,» leidis kohus.