Tartus kandideeriv Laaneots: keegi teine peale Ansipi mulle ettepanekut ei teinud

Millal tegi peaminister Ansip Teile ettepaneku Tartus Reformierakonna nimekirjas kandideerida?
Sellest oli meil mitu korda juttu, viimase kuu aja jooksul.  

Kas olite kandideerimisele ka enne seda mõelnud?
Ausalt öelda ega ei olnud küll. Sai päris pikalt räägitud ja mind veendi ära.

Mida peaminister Teile pakkus?
Ei mingit rahakotti ega präänikut. Ma olen korra reformi ridades volikogus juba olnud, 1996. aastal kui ma õigesti mäletan. See oli lühikest aega, sest 1997. aasta alguses läksin ma tagasi tegevteenistusse ja pidin volikogust lahkuma. Kõige lähedasem koostöö ongi mul Reformierakonnaga olnud, ehkki ma ei ole erakonna liige.

Siiski, mis oli otsustav argument, et poliitikasse astuda?
Ärme räägime argumentidest. See seltskond, kes praegu Tartus Reformierakonnas on, on mulle tuttav aastakümneid. Ma tean neid inimesi ja nad on tegijad. Eks neilgi ole apsusi olnud palju, aga öelge mulle üks erakond, kus neid ei ole. Kuna ma olen teiste erakondadega kokku puutunud Tallinnas juba aastakümneid, siis eks ma tean ka kulissidetaguseid asju, mida praegu pole veel avalikult arutatud.

Kas plaanite astuda Reformierakonda?
Ei ole sellele praegu mõelnud.

Mida peaminister soovitas - kas seda tuleks teha?
Sellest ei ole praegu juttu olnud.

Kas Teie jaoks olnuks vastuvõetav kandideerida ka mõne teise erakonna nimekirjas?
Kuulge, ükski teine erakond ei ole selle vastu huvi tundnudki! Keegi pole minu käest küsinud ega pöördunud.

Kui IRL oleks Teiega rääkinud?
Maailmavaatelt olen ma parempoolne, aga IRLiga on mul teatud eelarvamus. Mulle ei meeldi intrigeerimine, mis on IRLile iseloomulik olnud – teatud afäärid igasugused – ka riigivalitsemises. Ehkki nende ideoloogia on rahvuslik ja selle tõttu sobiks…

Võib arvata, et Te sobiks väga hästi ka IRLi valijatele.
Ma olen IRLi poliittehnoloogiaga kokku puutunud alates 1991. aastast. See on mulle kuidagi räpase mulje jätnud, eriti noorema seltskonna poolt. Siis oli ka noorem seltskond võimul. Alates jäägrikriisist – seda kriisi ei oleks olnud, kui seda poleks Toompealt toetatud.

Mis eesmärgi olete valimisteks seadnud – kas lisaks toolile volikogus tuleb kõne alla ka koht linnavalitsuses?
Ei linnavalitsusse ma kindlasti ei lähe. Mul on niigi praegu ameteid piisavalt – mul on isegi üks amet Toompeal ja teine Brüsselis. Ma ei ole ka enam mingi poisike, nendest ametitest (jutumärkides) pensionärile piisab.

Kui Te volikokku pääsete, kas millestki tuleb ka loobuda? Peaministri nõunikuna jätkate?
Milleks ma peaksin loobuma? Ma ei tea veel praegu, milline saab olema töörütm ja pinge. Sellega tuleb tutvuda. Teine asi on see, et rahvas siiski ise valib.

Milline on Teie valimisplatvorm või plaan, mida Tartus muuta tahaksite?
Kuna ma olen Tartu kodanik ja pikalt siin elanud, 1989. aastast juba, siis eelkõige lähtun ikkagi sellest, mis mu oma silm näeb. Vanaisana mind huvitab olukord lasteaedadega – mitte üksi minul pole lapselapsi, vaid ka teistel on samad probleemid. Teine on koolide probleem: siin tehakse koolireformi ja tuleks jõuda arusaamisele, kuidas see linnakodanikele ja linna lastele kõige optimaalsem oleks. Kolmas küsimus on linna enda planeering ja infrastruktuur. Kaitseväe juhatajana olin pikalt hädas Raadi linnakuga, mis on paras tondiloss. See võib-olla muutub järjest tähtsamaks seoses sellega, et Eesti Rahva Muuseumi sinna ehitatakse. Kui see metsik džungliala sinna vahele jääb, siis tekib küsimus, mis temaga peale hakata.

Mis Teie ettepanek Raadi osas siis oleks?
Selle alla kohta on mingi planeering olemas. Täna on meil esimene töökoosolek, kus me asjad läbi arutame. Tuleb vaadata, mida linna rahakott lubab, fantaasiat pole mõtet rääkida, et pärast inimeste ees lolliks jääda. Kõigepealt tahaks tutvuda linna ressursside planeeringuga pikemaks ajaks.