Meie skulptuurmaastiku looja

Skulptor Jaak Soans (1943), kel täna täitub 70. eluaasta, on väga paljudele eesti inimestele lausa iga päev nähtav. Tammsaare monumenti (1978) Estonia teatri ja Viru hotelli vahelisel haljasalal võib õigusega pidada kõige tuntumaks avalikuks skulptuuriks Eestis, samuti teavad kõik tartlased Kristjan Jaak Petersoni (1984) ja Jakob Hurda mälestusmärke (1994), Valgas tantsiskleb keskpargis seitsmemeetrine jalutuskepil kübarat keerutav Nipernaadi (August Gailiti mälestusmärk, 2009) ning Haapsalu Tagalahel Läänemerel hukkunud lindudele pühendatud teraskonstruktsioon (2010).

Soansi monumendid on rajatud inimese käeulatusse, nad algavad demokraatlikult peaaegu maapinnalt ja enamasti tunnevadki vaatajad suurmeestega lähedustunnet. Tammsaare mälestusmärgil ronib alati hulk lapsi, istutakse pingil vanahärra kõrval ja tehakse perepilte. Tammsaare esine väike väljak on olnud 1980. aastate lõpust alates üks armastatumaid rahvaalgatuslike ürituste paiku.

Ta on loonud üle 30 monumendi ja avaliku skulptuuri ning pärast isikunäitust Tallinna Kunstihoones 2012. aasta talvel tuleks kindlasti mõelda ka Soansist kui sõjajärgse modernistliku skulptuuri ühest olulisemast meistrist. Soansi võib vaadelda eesti skulptuuri suure intellektuaali ja õpetajana, keda on järginud nii tema arvukad õpilased Eesti Kunstiakadeemiast kui ka kolleegid.

Ta on pälvinud Tartu Kultuurkapitali Anton Starkopfi skulptuuri aastapreemia 2013, riikliku kultuuripreemia elutöö eest 2006 ja Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi ordeni 2001; Rahvusvahelise skulptuuribiennaali preemia Argentinas, ­Nuovo Banco del Chaco 1998; Riia skulptuurikvadriennaali peapreemia 1980 ja 1988, Kristjan Raua kunsti aastapreemia 1986 ja 1974 ning NSV Liidu riikliku preemia A. H. Tammsaare monumendi eest Tallinnas 1980.

Muutused eesti skulptuuris
Esialgu arhitektuuri vastu suurimat huvi üles näidanud Soansi õppejõudude või mentorite hulgas Riiklikus Kunstiinstituudis olid näiteks Enn Roos, Aleksander Kaasik ja Olavi Männi, kunstiajalugu õppis ta Leo Soonpää käe all ning kõik nad aitasid tohutult kaasa Soansi arenemisele tänapäevaseks ja oma kursusekaaslastest täiesti eriilmeliseks kunstnikuks.

1970. aastate alul jõudsid näitustele skulptuurid, mis muutsid rahvuslikku skulptuuri märkimisväärselt.

Eesti kunstiajaloos krestomaatiline «Vari» (1974) – kipsist peatu inimfiguur nagu kaitseks tõstetud kätega kandmas enda järel rasket varju.

Ta on ainsana tollastest skulptoritest suhestunud mõistetega nagu eksistentsiaalne äng või võõrandumine, mis Eesti intellektuaalses ühisteadvuses tuginesid 1960. aastail eesti keelde tõlgitud prantsuse filosoofide Albert Camus’ ja Jean-Paul Sartre’i eksistentsiaalsetele arutlustele.

Need mõisted ilmusid eesti kultuuri kuuekümnendate lõpul peamiselt küll kirjanduses ja muusikas, aga ka mõnede graafikute ja maalijate loomingus. Skulptuur oli Eestis oma otsingutes veel üsna arglik. Puudusid tänapäevaselt mõtlevad isiksused, eranditeks olid vaid vormimängudele ja uudsetele materjalidele panustanud Edgar Viies ja Olavi Männi.

Koos plastiliste mahtude ja ruumi koosmõjule rajatud vormiotsingutega ilmus Jaak Soansi loomingusse ka eesti kunstis erandlik elegantsusetaotlus. Ta on ühena vähestest maailma suurtest skulptoritest suutnud poetiseerida pronksi skulptuuri väärismaterjalina ja tema pronksskulptuurid on loodud väga ilusa puhta siluetimõjuga. Pronksiaeg eesti skulptuuris kujunes ju lühikeseks.

Praegu vaatame sellele ajale mitte enam iroonilise, vaid pigem kahetsusega. Jaak Soansi praeguseks teisaldatud ja varastatud monument, 1975 tehtud «Pronkslaine» (mälestusmärk II maailmasõjas hukkunud kalureile) oli esimene valutöö Eesti kunstiajaloos.

40 aastat õppejõuna
Pisut üldistades võib öelda, et peaaegu kõik praegu tegutsevad eesti skulptorid, aga ka mõned kunstiakadeemia disainiosakonnas õppinud kunstnikud on Jaak Soansi õpilased. Ta alustas oma pedagoogitööd omaaegses Tallinna Pioneeride ja Koolinoorte Palees aastal 1965 ja õpetas skulptuurihuvilisi lapsi kuni 1985. aastani.

Kunstiinstituudi õppejõuna alustas ta 1968. aasta algul Bruno Tombergi loodud disainiosakonnas. Soansi väitel avanes just siin (muidugi tegusa enesetäienduse tulemusena) abstraktse ruumikäsitluse olemus. Teda huvitas konstruktivism, tol ajal siis eelkõige Naum Gabo ja Antoine Pevsner.

Disainiosakonna märksõnadeks olid juba siis mõisted nagu funktsionalism ja loogika. Õppeaine nimi, mida ta arendas, oli vormiõpetus, mille tulemiks olid objektid. Kõige ilmsemalt mõjutas selline praktika ka Jaak Soansi enese skulptuuriloomingut.

Esimesed kohtumised abstraktse traditsiooniga said siiski teoks USAs ja Pariisis 1970. aastate keskel, mil tekkis võimalus külastada Torontos elavat isa ja pisut reisida. Praegune kunstiakadeemia emeriitprofessor alustas dotsendina skulptuuriosakonnas aastal 1986, jätkates samas professori ja osakonna juhatajana aastast 1991.

Kuidas saab lapsest skulptor
Jaak Soans sündis Tartus 1943. aastal. Tema isa Georg Soans õppis Tartu Ülikoolis teoloogiat, unistades samal ajal hoopis konservatooriumist. 1944 oli perekond juba Tallinnas Pirita-Kosel. Jaak Soansi esimene sünnipäev peeti Pirita-Kose kodus, ent järgmisel päeval võeti isa Saksa sõjaväkke.

Keerulised aastad viisid isa kodust üha kaugemale. Suhted nõukogude okupatsioonitsooni jäänud perekonnaga taastusid alles 1960. aastate algul, mil kodumaale jäänud pere hakkas saama isalt kirju. Kahe lapsega Eestisse jäänud ema töötas raamatupidajana mitmes Eesti spordiasutuses.

Tema viiski 10-aastase poisi Pioneeride Palee skulptuuriringi, kus tutvusid tulevased skulptorid, kunstnikud ja arhitektid. Siin algas sõprus arhitekt Rein Luubiga ning ka tutvus tulevase abikaasa Anu Rank-Soansiga. Tollased õpetajad Aime Jürjo ja Kalju Reitel andsid väikestele skulptoritele tõsiseltvõetava tehnilise aluse, millist kolmeaastasel akadeemiastuudiumil ei jõutagi omandada.

Praegune vabalooming
Jaak Soansi praegused teosed on osaliselt kui tagasivaade kuuekümnendail põhjalikult omandatud vormiõpetusse. Viimased installatsioonid, «Balti vaksal» Kalamaja Metropoli galeriis 2012 kevadtalvel ja installatsioon «Karjäär» sama aasta lõpul Tallinna Kunstihoone peakorruse isikunäitusel koondasid mõlemad nii ready-made ajamõõdet kui ka heli ja pilti.

Tema installatsioonidest mäletan esimesena 1994. aastal tarbekunstimuuseumis üles ehitatud «Purustatud sarkofaagi», kus tol ajal juba mõnd aastat varjusurmas elanud kunstimuuseumi peakollektsioon sai uue hingamise Manhattani kõrghoonete projektsioonis.

Mitmetele muudele ajalõikudele ehitatud installatiivsetele töödele lisandub veel augusti lõpus heliinstallatsioon Vabaduse galeriis. Soansile iseloomulikult on siingi mängus nii heli kui ka ready-made, valgus ning kromaatilised ja tavalised heliredelid, millele on üles ehitatud harmooniline kooslus.

Soansi loomingut