Siim Kiisler: kolklustsensus* pole enam põhjendatud

Esiteks on inimeste elustiil aastate jooksul kõvasti muutunud. Jah, mina elan juba mitmendat põlve järjest samas majas Nõmme mändide all, aga täna on meil väga palju selliseid inimesi, kellel ongi reaalselt mitu elukohta. Või kelle magamistuba asub ühes, töökabinet teises ning elutuba ja köök kolmandas omavalitsuses. Sundida neid nüüd elukohaandmetega trikitama, kui nad tahavad ühes neist kaasa rääkida, ei ole kuidagi mõistlik. Minu pärast ööbigu või Marsil, ega see temast automaatselt sobimatut ja asjatundmatut inimest tee.

Ma usun, et inimesed on piisavalt targad, et teha ise see valik, kes nende huve mingis linnas või vallas kõige paremini esindab.  Ärgem alahinnakem inimesi ja laseme neil ikka ise see otsus teha, mitte ärme proovi seda kuidagi seadusandlikult kitsendada. Ühes kümneaastataguses riigikohtu lahendis on samuti ära toodud, et kuigi teatud piirangud on mõistlikud, «ei tohi aga tõrjuda kandideerimast reaalset toetajaskonda omavaid isikuid ja gruppe.»

Selle ettepaneku peale võib nüüd muidugi öelda, et kohe tõusevad lendu peibutuspartide parved ja juhtub palju muud koledat. Aga vaadakem tõele näkku – kes ikka tahab, see kandideerib ka täna täpselt selles omavalitsuses, kus ta tahab ja tõestab ära, et ta vähemalt natukene seal elab. Täna lisandub partlusele aga ka petturlus, kui peab elukoha andmetega vusserdama hakkama.

Meil ongi tänaseks välja kujunenud selline olukord, kus paljud on sunnitud seadust rikkuma ning ka ühiskond tolereerib ja aktsepteerib seda. Me peaks selliseid olukordi vältima, sest see devalveerib kogu meie seadusandlust. Nii et selles küsimuses tuleks viia seadusandlus kooskõlla reaalse elu ja inimeste soovidega.

Tänase olukorra jätkumisest ei võida keegi ja ma usun, et ka Riigikogu toetab ettepanekut kolklustsensuse kaotamiseks järgmiste kohalike valimiste ajaks.

*nii nimetas seda 1996. aastal Riigikogus põhiseaduse üks autoritest Jüri Adams