Kohtunikule tulevad appi kohtujuristid

Justiitsminister Hanno Pevkur ütleb Postimehele antud intervjuus, et kui Harju maakohtu töökorralduse muutmise eeskujul – kus konsultantide asemel võeti tööle juristid, kes suudavad kohtuniku jaoks valmis kirjutada otsuse – leitakse raha sama süsteemi rakendamiseks mujal Eestis, siis on võimalik kohtumenetlusi kiirendada ja leida uusi tulevasi kohtunikke.

Kohtumenetluste kiiruse poolest oleme Euroopas esirinnas, aga kas on ikka hästi, kui pead aasta aega kohtuotsust ootama?

Menetlusliigiti on seis väga erinev. Kui inimene on tsiviil- või haldusvaidluses vastamisi teise poole või riigiga, siis soovib ta saada lahendust võimalikult kiiresti. Kriminaalmenetluses on vastupidi – süüdistatav soovib, et vaidlus lõppeks võimalikult hilja.

Kui tuua pikkade vaidluste näitena üks abielulahutus, mis on kestnud juba üle kümne aasta, siis selle puhul oli Eesti riik sunnitud minema pooltevahelisele kokkuleppele Euroopa Inimõiguste Kohtus, kuna menetlus on nii kaua veninud. Abielulahutuse kinnitamine kohtus pole keeruline, küll on aga keeruline see, mis sellega kaasneb: laste hooldusõigused, vara jagamine jne.

Selle konkreetse juhtumi puhul oli lisaks probleem isaduse tuvastamine, kuna üks pool ei olnud DNA-ekspertiisiga nõus. Tuleb tunnistada, et selle vaidluse detaile vaadates on pooled ise teinud kõik selleks, et mitte selgust saada.

Selle juhtumi puhul asja venimises riiki süüdistada on kohatu.
Tihti võib kohtunik võtta julguse kokku ja teha otsuse, aga ta peab arvestama sellega, et on võimalik minna järgmise astme kohtusse, kus kohtunikud võivad öelda, et midagi on jäetud tegemata, midagi jäänud tähelepanuta, ja võib tulla teistsugune otsus. Ükski esimese astme kohtunik ei soovi, et tema otsus läheks muutmisele. Ja kvaliteet ei tohi menetluskiirusega suurendamisega kindlasti kannatada.

Ühe kohtuniku julgust nägime hiljuti maadevahetuse juhtumi puhul, mis sai teises astmes kardinaalselt teise suuna.

Jah, kui räägime kriminaalmenetlusest, siis maadevahetuse juhtum on näide, kus eri astmed on täiesti erineval seisukohal konkreetse nüansi puhul, mis puudutab tõendite lubatavust. Aga tsiviilasjades on ka näha, kuidas kohtu eri astmetes ja eri kohtunike puhul on väga erinev lähenemine näiteks sellele, kui pikk peaks kohtuotsus olema. Mina olen seda meelt, et otsus oleks võimalikult konkreetne ja lühike. Kohtu põhjendused peavad olema loomulikult põhjalikud.

Mis paneb meil kohtumenetlusi kõige rohkem toppama?

Praegu pole kõige suurem ajakulu mitte see, et vaidlevad pooled viibivad istungil, vaid probleem on see, et üks pool on kadunud, haigeks jäänud, hoiab mingil põhjusel eemale või ei ütle õiget aadressi.

Teine küsimus on see, et kui kohus on kõik osalised ära kuulanud ja on otsuse tegemise aeg, aga uusi asju tuleb kogu aeg peale ja vana otsus vajab kirjutamist, siis ei jagu lihtsalt aega.  Sellepärast saigi muudetud Harju maakohtus kohtukorraldust.

Kui seni olid kohtukonsultandid, kes aitasid istungit ette valmistada ja vajadusel aitasid kohtuotsust kirjutada, siis me korraldasime avaliku konkursi kohtujuristide leidmiseks, kel on suurem pädevus ja võimekus ja kes suudavad kohtuotsust kirjutada. Kohtunik vaatab selle üle ja parandab vajaduse korral. Eelmise aasta esimese kolme kuuga jõudis Harju maakohtus lahendini 263 kohtuasja. Selle aasta samal perioodil sai lahendi juba 472 kohtuasja.

Meie mure on see, et saaksime järgmise aasta eelarvesse raha, et rakendada sama asja järgmisena näiteks Tartu maakohtus ja edasi üle Eesti. Seeläbi saab kohtumenetlusi kiirendada. Huvi kohtujuristi ametikoha vastu näitab ka see, et avalikul konkursil osales ligi 200 kandidaati ja valituks osutus ligi 50 inimest.

Konsultandid nimetati lihtsalt juristideks ümber?

Ei, see pilge ei pea paika, sest ei olnud väga palju kohtukonsultante, kes konkursi läbisid. Inimesi tuli era- ja riigisektorist, loomulikult kohtust endast. Väga vähe tuli prokuratuurist ja politseisüsteemist. Pigem tuldi advokaadibüroodest ehk erasektorist riigipalgale. Lisaväärtus, mida ei osanud kohe oodatagi, oli see, et konkursil osalejatest paljud nimetasid eesmärgina soovi jätkata tulevikus kohtunikuna.

See on suur asi meie kohtunike põua juures.

Väga suur asi. Arvestades, et kohtunike põlvkond vahetub, kuna järgmisel aastal jõuab 50 kohtunikku ikka, kus nad võivad pensionile jääda, ehkki ei pea, on järelkasvu teema väga terav. On hea, et suudame pakkuda välja vaheetapi, kus noor kohtujurist valmistab end ette kohtuniku elukutseks. Lisaks muidugi see, et menetlusajad lühenevad.

Noored soovivad ehk aga endiselt advokaadiks, erasektori kõrgema palga peale.

Väga loodan, et viimase palgakorraldusega see enam nii ei ole. Alustav jurist ei saa kohe eeldada vandeadvokaadi palka. Usun, et kui alates 1. juulist on esimese astme kohtuniku palk 3380 eurot ja 3900 eurot ringkonnakohtus, siis ehk pole ka vahed advokaatidega enam suured.

Tippadvokaadid teenivad loomulikult rohkem. Viimased kohtunike konkursid pole tühjaks jäänud ja kui kõik järgnevad konkursid õnnestuvad, siis oleks meil aasta lõpuks ainult kaks kohtuniku kohta täitmata. Sellist seisu pole vist isegi Eesti Vabariigi ajaloos olnud.

Siiski on kohtud ülekoormatud, palju tehakse kokkuleppemenetlusi. Kas see on lihtsamat teed minek, õigus ja õiglus kannatavad?

Sel on mitu tahku. Mu sõber sattus hiljuti varguse ohvriks ja kui käiakse ikka su kodus sees, veel hullem, tullakse majja sinu uneajal – selline kuriteolaine oli kevadel ja läinud aasta sügisel üle Lääne-Harjumaa – ning viiakse ära midagi emotsionaalselt hinnalist, siis tekib paratamatult mõte lahendada asju omakohtu teel. Demokraatlikus ühiskonnas pole see aga lahendus. Igale teole peab järgnema kohane karistus. Paadunud varas tuleb isoleerida.

Samas, ühe vangi kinnipidamine maksab maksumaksjale kuus ligi 1000 eurot, mis on ütlemata suur kulu. Kokkuleppele minek on prokuröri otsus ja prokuratuur on püüdnud enesele sellisteks puhkudeks käitumisjuhise kujundada. Võtame näiteks rattavarga, kes tunnistab oma süüd – siis ei ole mõttekas minna üldmenetlusse, mis tooks täiendava raha- ja ajakulu.  

Te olete loonud Ida-Virumaale kohtunike ja prokuröride leidmiseks stipendiumi. On see kant siis nagu Siber, kuhu peab väevõimuga saatma?

See on kummaline tõesti. Meil ju kolis terve vanglate osakond Jõhvi, mõned kohad on veel täitmata, aga üldiselt pole probleeme. Asekantsler Priit Kama osaleb videokonverentsi abil igal esmaspäeval juhtkonna koosolekul, kõik toimib, aga seda tuleb öelda, et pole nii lihtne riigi struktuure sinna viia. Seal pole kerge leida elamispinda, sest seal pole sobivaid pakkumisi.

Hindame praegu, mida tähendaks kogu registrite korralduse äraviimine Tallinnast. See võiks olla samamoodi Ida-Virumaal või miks ka mitte Hiiumaal. Pigem on küsimus selles, kas kohapeal on valmisolek olemas. Samamoodi ütlevad kohtunikud, et Narvas pole lihtne üüripinda leida. Kui on soov veelgi rohkem riiki laiali kolida, siis tuleb mõelda sellistele asjadele. Sel aastal lõpetas Tartu Ülikoolis ligi 200 noort magistrit, neist neli asub tööle Ida-Virumaal. Pole üldse paha.

Kas menetluskiirus kasvab, kui inimesed pöörduvad järjest rohkem kohtu poole?

Varalised suhted lähevad keerulisemaks. Kui võtame 20 aastat tagasi, siis toona oli inimestel üks auto, garaažiboks ja korter, aga täna on inimestel aktsiad, osakud, autod, majad, kasvõi näiteks spordiklubi pikaajaline kasutusõigus, pluss muud varad, osa neist kingitud lastele jne – need suhted on väga keerulised.

Abielulahutuse puhul ei jagata enam nuge-kahvleid, vaid kõik on kohtu jaoks keerulisem. Kui oleks 20 aasta tagused juhtumid ja tänapäevased võimalused, oleks kindlasti kohtunikul palju lihtsam!

Praegu oskavad inimesed ise enda eest rohkem seista, näiteks liiklusvaidluste puhul, sest üha enam on autodel peal videokaamerad. Kuna advokaadid muutuvad paremaks, siis ka prokuratuur peab muutuma paremaks. Maadevahetuse protsess on hea näide, kus oli koos Eesti advokatuuri koorekiht, nii et ka prokuratuuril peab olema sama võimekus.

Kuidas teie justiitsministrina talute seda, et meie riigi pealinna linnapea saab üüratu rahalise kingituse?

See on koht, kus poliitikul lasub kõrgem tõendamis- ja ka taluvuskohustus. Avalikkus peab saama selgitusi. Linnapea peab ise ütlema, mis see kõik siis oli. Kui tõesti leidub hea inimene, kes tasub tema teoste eest sellise summa raha, siis juriidiliselt tuleb sellega leppida, aga poliitiku seletamiskohustus ei kao kusagile. Avaliku võimu teostajad peavad andma oma sissetulekutest aru, et vältida korruptsiooniohtu, ja võimuteostajatele on pandud kõrgendatud ootused.

Kui linnapea on geniaalne kirjamees ja keegi on valmis maksma tema teoste eest 200 000 eurot, mis jääb teistele eesti kirjanikele kättesaamatuks, siis saab igaüks kujundada oma arvamuse. Mina hindan teisi eesti kirjanikke ja minu rahakotist ei ole läinud Savisaare raamatu eest ühtegi eurot. Savisaare juhtum on pigem moraali ja eetika küsimus, mitte õiguslik.

3 mõtet