Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2021/12/14/14260095t1h3128.jpg)
/nginx/o/2012/07/17/1220200t1h377d.jpg)
Mai lõpus toimus kinos Sõprus üleilmse finantskriisi telgitaguseid lahkava dokumentaalfilmi «Kui mullid lõhkevad» Eesti esilinastus, millele järgnenud diskussioonis osales ka nende ridade autor. 31. mai Sirbis ilmunud mõttevahetuse kokkuvõttes köitis mu pilku vestluspartneri Carlota Péreze lausekatke: «Kokkuhoid on ju enesetapjalik». Kummalisel kombel põimub nendes neljas sõnas iseenesestmõistetavus («on ju») täieliku absurdsusega (kokkuhoiu enesetapjalikkus). Viimane väide on ju ometi vastuolus kõige sellega, mida me elust teame.
Töötuks jäädes tormab üksnes lunaatik esimesse ettejuhtuvasse butiiki oma krediidilimiidi alumisi kihistusi uurima. Kasvav lõhe rafineeritud erudiitide onju-de ja nende väljaütlemiste peale silmi pööritavate reakodanike vahel tuletas mulle meelde Christopher Caldwelli sõnu: «Demokraatia ei suuda kaua taluda süsteemi, milles vähimagi kahtluse avaldamine oma riigi kursi õigsuse üle eeldab doktorikraadi sotsioloogias või kuulumist valitsuse ülemistesse ešelonidesse.» Mis siin asjassepühendamatutest rääkida, isegi mulle, kes ma olen paar aastakümmet oma elust majandusteooriat õpetanud, mõjub lause kokkuhoiu enesetapjalikkusest ülimalt kummastavana – isegi mitte kummastavana, vaid lihtsalt valena.