Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/05/1875374t1h15d9.jpg)
Veel kaheksa aastat tagasi oli vene kunstnik Dmitri Terehhov Moskva šõubisnisest lausa lahutamatu. Nägusat lokkis juustega noormeest kutsuti osalema kõigisse tolle aja populaarsematesse telesaadetesse, mida juhtisid Venemaa vaieldamatud tipud: vene «Maire Aunaste» Andrei Malahhov, Eestis eeskätt uurija Kamenskajana tuntud Jelena Jakovleva, laulja Lolita Miljavskaja, endine kultuuriminister Mihhail Švõdkoi ... Teemade ring, mille üle arutamisest Terehhov osa võttis, oli lai – alates kunstnikule sobilikust Mona Lisa naeratusest kuni lahutuste ja pereelus kirgede taas lõkkelepuhumiseni, rääkimata staaride kirevast elust.
Siis aga pühkis Terehhov Venemaa tolmu jalgelt ja kolis abikaasa Maiaga Saaremaale, kus ta on nüüdseks saanud omainimeseks. Pojad, kahe ja poole aastane Ilja ning nelja-aastane Andrei, sündisid juba Eestis.
Pärit on Terehhov Kesk-Ukrainast Krivoi Rogist, ja juba varases lapsepõlves hakkas teda huvitama maalimine. Sellele aitas kaasa vanaisa. «Elukutselt oli ta mäeinsener, töötas kaevanduses, tegi ka teadust, maalimisega hakkas tegelema alles 47-aastaselt, ja selgus, et ta on andekas,» räägib Terehhov, kes oma 39 eluaasta jooksul on samuti katsetanud eri ameteid. Pärast ajateenistust töötas ta kaks aastat Poolas tigude korjajana, seejärel oli Moskva oblastis tuletõrjuja ja tegeles ka äriga. Kuid maalimine paelus alati kõige rohkem ning lõpuks sai sellest ka elukutse.
Kümme aastat elas-töötas Terehhov Moskvas. Ütleb, et oli edukas, üks neist, kelle tööd läksid hästi müügiks. Temast kirjutati ajakirjanduses, teda kutsuti televisiooni esinema.
Kuid ükspäev otsustas ta kolida vaiksele Saaremaale.
Väsitav metropol
Abikaasa Maia Pihlak, kes töötas Moskvas PR-firmas, on pärit Saaremaalt. Kui vanemad lahutasid, kolis Maia ukrainlannast emaga Venemaale, tema eestlasest isa jäi aga Kuressaarde. Mõnda aega kirjutas Maia talle kirju eesti keeles, siis hakkas keel ununema, kuid nüüdseks on see tal jälle suus.
Kuressaare servas elavadki nad Maia isalt päranduseks saadud korteris. Kolmanda korruse aknast avaneb imeline vaade merele. Vaikus ja rahu.
«Meie korteri akende all Moskvas põletasid aseritest kaupmehed iga päev kaste,» meenutab Terehhov. «Müra, inimmassid, sebimine, suured vahemaad ... Mingil hetkel tundsin, et kunst üha kaugeneb minust. Ehkki tellimusi tuli järjest rohkem, ei toonud see enam rahuldust, sest kõik hakkas meenutama liinitööd. Tahaks ikka tõelist kunsti teha.»
Sellepärast koliski Terehhov Saaremaale. Äratundmine, et elu ja loomingu jaoks paremat kohta pole, saabus kohe. Ta armus Saaremaasse nii tugevasti, et ülejäänud Eesti teda väga ei huvitagi ning mandril mees suurt ei käi.
Ent öelda, et ta on maailmast täiesti eraldunud, pole samuti õige. Nagu paljud tänapäeva kunstnikud, suhtleb ka Terehhov tellijatega maailma eri paigust interneti teel. Ehkki tunnistab, et tellimusi ei saabu siiski nii palju nagu varem. Üht-teist luua ikka õnnestub: saare maastikud, kohalike elanike portreed.
Kuid ega ta selle jaoks, et tegutseda siin edasi nagu Moskvas, Eestisse tulnudki.
Mida teha majaga?
Hiljuti ostis Terehhov Mustjalas, 30 kilomeetrit Kuressaarest põhja pool, huvitava ajalooga vana maja. Tal on sellega suured plaanid. Maja läks maksma ... ta ei taha seda välja kuulutada, aga tollal oli see igatahes Saaremaa odavaim kinnisvarapakkumine. Paljud imestasid, milleks tal küll sellist lobudikku tarvis.
Aga selleks, et teha 101 aasta vanusest majast kultuurielu keskus. Lähedal asub luteri kirik, mille projekteeris kuulus Peterburi arhitekt David Grim, kelle loodud kirikuid võib näha ka Nice’is, Genfis, Kopenhaagenis ja Jeruusalemmas ning loomulikult Venemaal.
Terehhovi köitis asjaolu, et saja aasta jooksul pole maja kordagi ümber ehitatud. Veelgi enam: näib, nagu poleks seda ka remonditud. Nii tekkiski tal tahtmine hoone mitte lihtsalt korda teha, vaid taastada see esialgsel kujul. Mustjala vanemad elanikud teavad rääkida, et maja esimeseks peremeheks oli sealne auväärseim kodanik perekonnanimega Heinmets oma perega. Hoonel on kolm sissepääsu ja viis ahju, pinda 200 ruutmeetrit.
«Võib-olla saab sellest tulevikus kunstnike maja, kuhu hakkan kutsuma kolleege Venemaalt ja teistest riikidest,» arutleb Terehhov. «Võimalik, et hakkame siin korraldama muusikafestivale. Võib juhtuda, et asume ise siia elama.»
Mustjalas meeldib Terehhovile kõik: loodus, õhk, taevas, meri, ja lõppude lõpuks nimi ise – see kõlab tema kõrvus pehmelt ja hellitavalt.
Tegelikkus on midagi muud: maja kallal on vaja teha hiiglama palju tööd, ja see kõik nõuab raha.
«Olen kirjutanud igasugustesse fondidesse, kuid jaatavat vastust kahjuks veel ei ole,» tunnistab Terehhov. Ja lisab: «Peab vist arvestama enda tagasihoidlike võimalustega.»
Ometi julges Terehhov mullu 12. oktoobril, kui avas oma sünnipäeval Kuressaare raekojas isikunäituse, kuulutada välja tähtaja, millal ta tutvustab Mustjala maja ka teistele. See saabub aastal 2014, aga seni tegeleb mees hoonega seotud kunstiprojektide esitlemisega. Näiteks on tal idee luua seal Sherlock Holmesi majamuuseum.
«Mitte et ma oleks detektiivide suur austaja, kuid Conan Doyle’i loodud Holmesi kuju köidab mind,» selgitab Terehhov. Lisaks leidis ta maja pööningult teiste asjade hulgast Conan Doyle’i päevinäinud raamatu «Sherlock Holmesi tagasitulek», mis räägib sellest, kuidas Holmes, muutnud oma nime ja välimuse, kolib Londonist ära ja hakkab tegelema hoopis mesindusega.
Detektiiv Saaremaal
«Võib-olla on see autobiograafiline lugu, sest Conan Doyle, keda peetakse Holmesi prototüübiks, lahkus oma elu lõpuaastatel Inglismaalt ja elas mõnda aega kuskil Põhjamaades,» mainib Terehhov. «Võib-olla juhtus tema ka Saaremaale? Tegeles umbes Mustjala kandis mesilastega,» jätkab ta fantaseerides. «Ja see fakt, et kuulus vene film Sherlock Holmesist tehti Eestis, ei ole võib-olla juhuslik asjaolude kokkulangemine?»
Oli, kuidas oli. Läheb aega, kuni majamuuseum valmib, aga osa hiljutisest näitusest pühendas Terehhov Sherlock Holmesile. Üks töö kujutab legendaarset detektiivi ja missis Hudsonit vanas eas – juhul, kui nad elanuks Saaremaal.
Näituse suurim töö on Terehhovi poegade Ilja ja Andrei ühisportree. Suurus viitab küllap sellele, kui tähtsa koha võtavad lapsed kunstniku elus. Poisid on kujutatud Kuressaare taustal – see on ju nende kodulinn.