Kahe valla ühinemine tõi kaasa suurema ülemvõimu

Kaisma viimase volikogu esimees ja Vändra volikogu praegune liige Ingrid Sillaste istub Kaisma põllumajandusliku osaühingu vanas kontoris nõutu näoga. «Me panime sinna liitumislepingusse kaheksa aastase tähtajaga need mõned punktid ainult selleks, et väikese koha identiteet mingikski ajaks säiliks ja me tahame selle eest ka seista,» ütleb ta. «Vändra on meilt sisuliselt kõik asjad sealt ära võtnud.»

Pärnu maavanem Andres Metsoja teab Kaisma ja Vändra liitumisele järgnenud tüli vägagi hästi. Tema vanemad elavad Kaismal ja lepingu sõlmimise ajal oli ta ise seal valla üks juhte. «Liitumislepingus sõlmitud punktidest taganemisega on olukord seal jah veidi käest läinud,» tunnistab Metsoja.

Ta küsib, kas liitumisleping on ülimuslik või võib uus võim öelda, et see on jama, sest lepingu teine osapool on liitumise järel kadunud. «Tegemist on justkui kogukondliku kokkuleppega ja seda võiks austada,» ütleb ta.

Teoreetiliselt on probleem muidugi laiem, kui Kaisma ja Vändra vägikaikavedu. Tulevikus ootab ühinemine ees kümneid väikevaldu ja sealgi võib tekkida olukord, kus suurem osapool liitumislepingus sätestatule hiljem tugevama õigusega lihtsalt vilistab.

Alustagem siiski algusest. Vändra vallaga liitumine oli pigem Kaisma poole initsiatiiv. Näha 500 elanikuga vallas pikas perspektiivis elujõulisust, pole mitte optimism, vaid rumalus. Olukord, kus vallas on ligi 300 töövõimelist inimest ja suur osa meestest käib tööl välismaal, on kõike muud kui kindlust lisav. Valla tuntumaid tööandjaid on jalgpallimänedžer Tarmo Lehiste suurfarm.

Et Vändra on Kaismast viis korda suurem, oli loomulik, et liitumisel tekkiva valla nimeks sai Vändra. Vale oleks samas väita, et soov «abieluks» oli ühepoolne. Vastupidi. Vändra oli kasvamisest vägagi huvitatud.

Vändra vallavanem Peeter Reimann (kes praegu puhkusel viibides jääb Postimehele terve nädala vältel tabamatuks, Reimann katkestab telefonikõned neile vastamata – RB) nimetas toona ajakirjanduses ühinemist väikese naabri aitamiseks.

«Kaisma valla inimestele ütleme, et elu ikka maal jätkuks samaväärsena ja mitte ei muutuks halvemaks. Kaisma vald on üksinda olles suhteliselt kinni oma investeeringutes, mida ta ei suuda lihtsalt teha. Aga suure valla koosseisus on see võimalik,» rääkis Reimann toona.

2009. aasta kevadel kiitsid mõlema valla volikogud liitumislepingu heaks. Oli krooni aeg ja riik maksis kahele vallale ühinemise puhul toetust neli miljonit krooni. Kaismal viidi selle eest lõpule koolimaja ja külakeskuse euroremont ja maksti vallaametnikele koondamisraha.

Mis edasi sai ja mille üle hiljem tüli puhkes, loe edasi Postimehe paberlehest või Postimees Plussist.