Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/08/1884696t1h8568.jpg)
/nginx/o/2013/06/30/1865014t1h2cf5.jpg)
«Mis te arvate, et nüüd ma oma hingelt puistan teile kõik ära?» Mind puurivad hämarduvas õhtus vihmast tilkuva kilekatuse all kaks uurivat silma. Mitte küll vaenulikku, aga valvsat. Mitmes erinevas sõnastuses, paljudest erinevatest pilkudest, mõttepausidest, fotokaamera poole pööratud selgadest, mahavaatamisest ja muietest olen ma täna seda mõtet kuulnud-mõistnud palju kordi.
Oleme siin Pullapää mändide all juba tunde. Täna, reede õhtul, 28. juunil 2013, kogunesid Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii (LVJ) kunagised võitlejad ja palgatöötajad, et tähistada 20 aasta möödumist ühest taasiseseisvunud Eesti ajaloo kõige kuumemast suvest. Suvest, mil riigi kõige tähtsam, päikeses kuumaks köetud asfalttee viis Pullapääle. Selle tee otsas oli 1993. aasta suvel jäägrite baas, olid noored mehed, kes olid omateada väljas oma väeosa ja Eesti Vabariigi eest, olid tuldsülgavad raudtorud, millest lõppkokkuvõttes õnneks kedagi ei lastud.