Nostalgiline Rock Summer 25 - igati korralik nädalavahetus

Omal ajal saatis Rock Summerit hüsteeriline edu, kuna see tähistas vabanemist ja uusi tuuli, see tõi koju kätte selle, mida seni olid vaid väljavalitud Soome TVst näinud. Tänapäeva Youtube’i põlvkonnale lähenedes ei piisa enam sellest, et viidata aegadele, mis kunagi olid. Neid aegu võib iga kell Youtube’iski meenutada. Sellegipoolest oli kokku aetud palju andekaid muusikuid, kes pakkusid ilusaid hetki. Elav muusika jääb alati eriliseks, selle vastu ei saa isegi Youtube.

Taavi Peterson ja Üdi tegi festivali avapaugu Rohelisel laval, kuhu oli hoolimata varasest kellaajast kogunenud juba tubli kogus rahvast. See oli hea kontsert ja veendusin jälle, et Tibet Ocean on parim ingliskeelne lugu, mis viimasel ajal Eestis kirjutatud. Pärast Taavit astus Rohelisel laval üles eestimaine tume elektroonikaprojekt Sinine.

Rohkem ei toimunud Rohelisel laval mitte midagi huvitavat. Selle asemel et värsket Eesti musa lasta, askeldasid seal drum’n’bass’i DJd. Aga korraldajad ei tea vist, et erinevalt 90ndatest ei kuula D’n’B-d enam mitte keegi, isegi massid mitte.

Paljud rokisõbrad ei suutnud mõista, miks ei olnud üles rivistatud Eesti parimat rokkbändi Nevesist. Miks ei olnud kohale kutsutud ülbete 90ndate kangelasi Zahiri ja Psychoterrorit? Kus olid Rock Winteri artistid, nagu Vennaskond, Röövel Ööbik ja J.M.K.E? Küll oli aga kokku aetud nii Vene eurorokki kui Kreeka punki ja Itaalia proget. Kellele?

Sharon Corr, Mumyi Troll ning Vaiko Eplik ja Eliit pakkusid kõik pealaval korralikku kvaliteeti ja rokenrolli. Kui Sharon Corr pakkus Iiri folgisegust meeleolurokki, siis Mumyi Troll küttis juba reipamas neli neljandikku rütmis maitsekalt teatraalset vene rokki ja Eliit tegi Vaiko parimaid lugusid, mis iseenesestmõistetavalt hinge pugesid ja ihu tõmblema panid.

Kui Marya Roxx aka Maarja Kivi lavale astus, läksid paljud rokkarid elevusest õhevile, kõik tahtsid veenduda, kas see on ikka tõsi, et meie eksninja päriselt selliste meestega nagu Vinny Appice, James Lomenzo ja Brent Woods bändi teeb.

Kõik vastas tõele, kuigi lahti rulluv pilt meenutas natuke Eesti Laul 2013 poolfinaali vaheklipi humoorikat pseudolugu sellest, kuidas Getter Jaani on enda jaoks avastanud black metal’i ja kõik popsutajad kuradile saatnud. Marya Roxxi järel rokkis rokilaval briti reggae-metal’i ühendus Skindred. Edev ja tõmmu solist hüppas ja tõmbas osavasti rahva käima. Ja rahvas läks ahnelt kaasa, mis tal üle jäi.

Omaette üllatuse vormistas meie oma folk-metal’i kvartett Metsatöll. Atso rammis kardaa­ne ja kitarri rifid raiusid läbi luu. Eriti ägedad olid «Saaremaa vägimees» ja viimane lugu «Äio», kus pika delay’ga loitsimine mõjus hüpnootiliselt ja pani katuse sõitma. Täielik šamaanilaks.

Üllatavaim ja energeetilisim pauk tuli aga püssist nimega East Trading Wang. See oli ka ainuke live, kus inimesed endilt särke ära rebisid ja ennast­unustavalt tantsu lõid. Kaasahaarav ja enam kui veenev oli see sünergia, mida nad omavahel ja publikuga üles kütsid. Seda lõõma ei suutnud kustutada ka paduvihm. Loodetavasti saab ekstra Rock Summeriks kokku tulnud punt siit tuult tiibadesse, et edasi kütta.

Bryan Adamsi ajaks oli pealava ette kogunenud juba soliidne rahvahulk. Päeva rekord. Õllekoridorides lennutas tuul tühje topse ja tolmu. Kui kõik teised ansamblid astusid lavale sekundise täpsusega, siis Bryan lasi ennast kümme minutit oodata. Ja siis see algas.

Laval tagaseinas huugas ilmatu suur LED-ekraan, ilma milleta poleks kontserdielamus kindlasti nii suur olnud. Ilmselt ilma nägemisaistingute võimendatud stimulatsioonita ongi raske tänapäeva Youtube’i põlvkonnal helikunstist maksimumi välja pigistada. Vahepeal ei saanud enam aru, kus täpselt Bryan laval on, sest kogu bändil oli üks ja sama soeng. Kanada tukk.

Heli oli eelmistest bändidest valjem, mis rõhutas BA enneolematut suurust veelgi. Kuigi ei Adams ega teda kuulama tulnud rahvamass polnud sama suured kui kahekümne aasta eest, ei pidanud pettuma kumbki neist.

Juba enne festivali algust leidus foorumites ja kommentaariumites ohtralt virisejaid. Viriseti nii esinejavaliku kui korralduse ja rekordkalli piletihinna pärast. Virisemine ei tee kunagi maailma paremaks kohaks.

Virisejate viga on see, et nad ei oska ennast muudmoodi väljendada, kui virisedes. Virisemise taga on pettumus, mälestuspilt kunagisest hiilgusest, mis tekitab soovi kogeda midagi võrdväärset või enamat. Aga midagi nii erilist, nagu oli esimene Rock Summer, meie elu ajal enam ei tule, ja sellega tuleb lihtsalt leppida.

Tehnilises korralduses ei saa midagi ette heita, kõik toimis nagu kellavärk, kõik artistid olid korralikult trenni teinud, heli oli tipptasemel, vetsusabas ei pidanud üldse passima ja õllepuhvetis sai ka kohe löögile.