Autovaraste kadunud sissetulekuallikas

Varastatud auto omanikule tagasi müünud mehed väljapressimises süüdi mõistnud riigikohtu hiljutine määrus pani punkti tervele ajastule – varastatud autode tagasimüük omanikele, millest aastaid tagasi elatusid kümned kriminaalid, on kuriteoliigina väljasurnud.

Riigikohtu 5. juuni määrus, millega jäeti väljapressimises süüdi mõistetud Andrei Tonkovitši kaitsja vandeadvokaat Sven Sillari kaebus menetlusse võtmata, on viimane kohtuotsus, mis puudutab kunagi Eestis laialt levinud organiseeritud kuritegevuse sissetulekuallikat.

Veel viis-kuus aastat tagasi oli varastatud autode tagasimüük omanikele kuritegelikus mõistes «lollikindel» äri ja toimis nii alates 1990. aastatest. Tallinnas tegutses sellisele sissetulekule spetsialiseerunud autovaraste jõuk. Nad varastasid nädalas paar vanemat tüüpi autot, millel üldjuhul kaskokindlustus puudus ja mille kaotamine tähendas omanikule puhast materiaalset kahju. Varastatud autod paigutati ajutiselt kusagile hoiule ja jäädi ootama, millal omanik tutvuste kaudu masinat otsima hakkab.

Korduvalt katsetatud viis

Üldtuntud kurjategijate ring on meil kitsas ja üheksal juhul kümnest jõudis auto tagasiostmisest huvitatud isik alati õige kontaktini. Auto tagasiostu hind ulatus tavaliselt kolmandikuni selle turuväärtusest.

Seetõttu huvitasid vargaid 100 000 – 200 000 krooni väärt autod, mille tagasimüük tõotas soliidsemat sissetulekut. Enamasti jäi see tehing vahemikku 30 000 – 60 000 krooni. Kümmekond aastat tagasi oli see kopsakas summa ja üldjuhul hädas kannatanud selle summa leidsid. Ning kui selliseid tehinguid õnnestus sõlmida nädalas mitu, oli varaste sissetulek igas mõttes märkimisväärne.

Põhja prefektuuri autojälitusgrupi juht Viktor Brujev pakub, et minevikus võis sellisel kuritegelikul skeemil rajanev sissetulekuahel olla pealinnas isegi kuni poolte autovarguste põhjus.

Kümmekond aastat tagasi sõlmisid politsei ja prokuratuur kokkuleppe, et autovaraste kurnava tagaajamise asemel võib sellise kuritegeliku infrastruktuuri lõhkumisel olla hoopis tulemuslikum tegeleda tagasimüüjatega. Tehingu osaliste omavahelisi telefonivestlusi võib käsitleda tõenditena, mis aitavad vahendajate süüd hiljem tõendada.

Mäng ei vääri enam küünlaid

Esimene hoop oli siin kurjategijatele 2002. aastal toimunud politseioperatsioon, kui autojälitusgrupp pidas Tallinnas kinni tagasimüügiäri suurtegija, varem kriminaalkorras karistamata Talvo. Kriminaalpolitsei andmeil oli mees selleks ajaks jõudnud varastatud autode omanikele tagasimüümisega tegelda mitu head aastat.

Talvol olid tutvused nii kurjategijate kui ka politseinike seas. Viimastelt sai mees ebaseaduslikul teel andmeid kannatanute kohta, misjärel viis ta sõidukivargad ja kannatanud omavahel kokku.

Mees väitis kannatanutele, et kui nad raha ei maksa, nende auto kas hävitatakse või kaob. See andis võimaluse tõlgendada vahendaja käitumist väljapressimisena. Talvo anti väljapressimise süüdistusega kohtu alla ja sellega loodi kriminaalses maailmas pretsedent.

Pärast uurimisorganite taktika muutust hakkaski see organiseeritud kuritegevuse alaliik tasapisi hääbuma. Kurjategijad vältisid kannatanutega ühenduse võtmist, sest varasema varastatud eseme müügi asemel oli neid võimalik süüdistada väljapressimises.

«Varastatud asja müügi eest nägi seadus ette kuni kolmeaastase vangistuse, kuid väljapressimise karistus on mitu korda karmim ja keegi ei soovinud enam riskida. Oht kauaks ajaks reaalselt vangi minna oli liiga tõsine,» ütleb Brujev.

Kuna tagasimüügiturg hääbus, vähenes oluliselt autovargustegi arv. Viimastel aastatel pole politseil selliste juhtumitega tegelda tulnud. Äsja riigikohtus lõpplahendi saanud süüdimõistmine on samuti pigem üksikjuhtum.