Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2009/01/12/116635t1h9ded.jpg)
Tänavu möödub 90 aastat ajast, mil Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (EAÕK) sai autonoomse, sisemiselt iseseisva staatuse. Hiljuti avaldati ka rahvaloenduse tulemused usukuuluvuse osas, mis näitavad, et õigeusust on saanud Eesti kõige levinum konfessioon. Viimase puhul oleks meil aga kohatu võidutseda, seda enam, et kristlaste koguarv on Eestis vähenemas. Kuid kas peaks Eesti üldsus olema üllatunud apostlik-õigeusu kohalolust meie maal?
Juba tuhatkond aastat tagasi avaldas Eestis mõju idakristlus Konstantinoopoli patriarhaadi misjonitöö tulemusena. Tõsi, hiljem olukord ristisõdade ja teiste vallutuste tõttu muutus. Igal juhul peab tõdema, et kristlus on saabunud siia maile ka oma idapoolsel kujul. Õigeusku siirdumine oli eestlaste esimene massilisem vabatahtlik konfessionaalne otsing ning suurem osa siirdunute järglastest püsis uues usus. Ei saa unustada ka õigeusuliste olulist osa meie rahvuslikus liikumises, Eesti riigi iseseisvumisel ja ülesehitamisel.